Viimaste aastate erakordselt kõrge kütuste hind on Eestis, eriti aga maapiirkondades tõmmanud inimestel hinge kinni – kui ei saa liikuda, siis ei liigu miski, inimesed ega kultuur.

Juba ammustest aegadest on üldteada see, et ilma rahata, nii öelda palja tagumikuga mingit kultuuri ei tee. Ja kui rahval puudub raha, et oma esmaseid vajadusi katta, siis ei saa juttu mingist kultuuri arendamisest, olgu jutud kui ilusad tahes. Otse kurblooline oli kuulda, kuidas Rõuge maailmalootuste, vendade Pihode treener pidi käima Venemaalt odavamat kütust toomas, et oleks üldse võimalik poisse trenni vedada. Nii hulluks oli läinud asi. Sport on samuti kultuuri osa – varem kutsuti seda kehakultuuriks.

Nüüd paistab õnneks tunneli lõpus valgus: kütuse hind on võrreldes poole aasta taguse ajaga kolmandiku võrra langenud ning prognooside kohaselt langeb veelgi. Praegune asjade käik on hea eriti Eestile, kus inimestel napib niigi raha vaba aja veetmiseks ja kultuuri nautimiseks. Kui arvestada, et täna kulub paagitäiele autokütusele paarkümmend eurot vähem kui veel pool aastat tagasi, siis on võimalik see paarkümmend eurot kasutada teatri-, kontserdi-, kino- või muuseumipileti jaoks. Või kasvõi selleks, et kultuurimajja üldse kohale sõita, sellekski on vaja tänapäeval kütust osta.

Nii nagu tõusid koos kütusega kõik muud hinnad (elekter, gaas, toasoe, paljud muud kaubad ja teenused), nii lähevad kõik need hinnad nüüd seoses kütuse odavnemisega langusse. Eriti oluline on kütuse hind Eesti jaoks: siinsetes, talviti peaaegu et polaarsetes oludes kulub niigi väga suur osa inimeste igapäevasest teenistusest oma eluaseme soojendamiseks.

Praegune hinnalangus näitab, et lätlased ja leedukad tegid õige otsuse, kui lükkasid edasi elektrienergia vabaturule mineku ja hoidsid sellega oma inimesi ülikõrge elektrihinna maksmisest. Eesti juhid pressisid rahval vere ninast välja, raske tööga teenitud raha viidi välismaale ja nüüd selgub, et see on sisuliselt korstnasse kirjutatud.