Kolmapäeva õhtul, kui Obinitsas rõõmustati 25 miljonit inimest ühendava kultuuripealinna staatuse alguse puhul, oli tunda, kuidas pealinna sümboliseeriv lind (tsirk) nuttis.

Lind nuttis, sest Setomaa ajalooline keskus Petseri linn on jätkuvalt okupeeritud, nii nagu on praegu okupeeritud Krimm. Nuttis, sest erinevalt võõrast maast, Krimmist on Eesti oma valitsus vaikides tunnustamas Petseri okupeerimist, olles alla kirjutanud uuele, Tartu rahuleppe järgseid piire muutvale piirileppele. Obinitsas kohal olnud vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese olekust oli tunda kimbatust, kui tema kõrval külakeskuse laval esinenud udmurdi ja karjala rahvaste esindajad rääkisid vene keeles, küll aga pole näha olnud presidendi kimbatust selle pärast, et pool Setomaad ilma ühegi püssipaugu ja rohelise mehikese ähvarduseta käest ära antakse.

Ajaloolist järjepidevust arvestades pole kahtlustki, kelle maal kaitsepolitseitöötaja 5. septembril kinni nabiti – loomulikult on see Eesti, Setomaa. Nii nagu on Setomaa jätkuvalt Petseri linn, mis on setode ajalooline kultuurikeskus. Petseri on jätkuvalt setode pealinn vaatamata sellele, et seal räägitakse vene keelt, nii nagu on jätkuvalt Jaapani osa Kuriili saared, mille Venemaa pärast sõda samuti okupeeris ja mille tagasinõudmisest pole jaapanlased praeguseni loobunud. Jaapanlased peavad seda oma õiguseks vaatamata sellele, et nad kaotasid sõja. Eestlased sõda ei kaotanud, Eesti oli sõja ajal okupeeritud, ometi on eestlased loobumas poolest Setomaast.

Kultuuripealinn Obinitsas on ühelt poolt väga suur saavutus, mille eest müts maha seto asja eestvedajate Aare ja Rieka Hõrna ees. Teiselt poolt ei saa mööda vaadata Setomaa valdade kiirest tühjenemisest. Kultuurikandja on rahvas ja kui rahvast enam pole, siis sureb kultuur ning kandub edasi muuseumiriiulitele, nii nagu on juhtunud liivi kultuuriga Lätimaal. Oleks äraütlemata kahju, kui samalaadne asi juhtub juba mitukümmend aastat enesemääramist nautivas Eesti Vabariigis.