Häda nende pagulastega

Eesti on nõustunud kahe aasta jooksul vastu võtma ligi 170 pagulast, kes on Euroopasse saabunud peamiselt vaestest Aafrika riikidest nagu Eritrea, Somaalia, Nigeeria ja Gambia. Kui seni on pagulaste vastuvõtmine olnud Euroopas rikaste riikide luksus, siis nüüd on hakatud pagulasi peale suruma vaesematele riikidele nagu Eesti. Pagulaste vastuvõtmisel langeb surve omavalitsustele ja pole ime, et Eesti, eriti aga Võrumaa omavalitsused, pole pagulaste vastuvõtmiseks veel valmis.

See, mis omavalitsusjuhte murelikuks teeb, on eelkõige elu- ja töökohtade puudumine. Pealtnäha on kõik lihtne: tulevad inimesed ja küll me nendega hakkama saame. Aga kui asjasse süveneda, siis on tegemist Eesti jaoks väga võõrast kultuurikeskkonnast pärit inimestega, kel puuduvad siin elamiseks ja olemiseks vajalikud keeleoskus ning haridus. Teiste riikide ja ka Eesti enda kogemus Nõukogude Liidust saabunud immigrantidega näitab, et inimeste kultuuriline ühiskonda sulandamine on väga pikaajaline ja kulukas ettevõtmine. Praeguses olukorras, kus Eesti elanikel on probleeme siin hakkamasaamisega, oleks kohatu hakata suuri summasid võõraste inimeste peale kulutama. Nagu ütles Misso vallavanem Lembit Sikk: 150 põgeniku asemel tuleks pöörata tähelepanu neile 50 000 eestlasele, kes on Eestist lahkunud. Lahkumise põhjuseks on toodud töökohtade puudus Eestis. Kui Eestis ei jätku tööd siinsetele inimestele, siis kuidas leitakse töö neile põgenikele, kel puuduvad vajalik keeleoskus ja haridus?

Põgenike puhul räägib Eesti kasuks asjaolu, et siia enamasti ei jääda. Kõik need, kes on Võrumaal Eesti–Vene piiri ebaseaduslikult ületanud, on plaaninud siit kohe kiiresti lahkuda. Kui Eestist lahkuvad massiliselt oma inimesed, mis siis rääkida põgenikest, kel pole siin elamiseks mingeid eeldusi. Kuluaarides räägitakse, et see ongi Eesti valitsuse kaval plaan: võtta raha vastu, hoida pagulasi paar aastat siin ja siis lasta neil lahkuda. Aga kas sellist silmakirjalikku asja on üldse vaja?{fcomment}