Tallinn naudib turistide käest saadud raha juba pikki aastaid. Sadamasse saadetakse bussid, mis viivad põhjanaabrid otsejoones kaubanduskeskustesse. Tragidest põhjanaabritest tunnevad rõõmu kaubanduskeskused, hotellid, Tallink, hambaarstid, autoteenindused, juuksurid, apteekrid jne. Põhjapiirikaubandus on OK.

Idapiirikaubandus ei ole OK. Sealt tohib tuua ainult mõne paki sigarette ja natuke alkoholi ning paar korda kuus võib käia bensiini järel.

Lõunapiirikaubandus on uus, 2016. aastal tekkinud sõna, mis sündis seoses riigi alkoholiaktsiisi poliitikaga. Lõunapiirikaubandus ei ole Toompealt vaadatuna OK.

Teiste Euroopa riikide kogemused näitavad, et piirikaubandus ei jää ühe tooteartikli keskseks, vaid nutikad ettevõtjad asuvad tarbijate liikumise järgi pakkuma ka teisi neid huvitavaid kaupu. Kui suuri kütusekoguseid tangivad Lätis kütuseaktsiisi vahe tõttu eelkõige veoteenuse ettevõtted, siis alkoholi järele Lätti sõitnud eraisikutest 60 protsenti ostis sealt 2016. aastal ka kaasnevaid kaupu. Lisaaktsiisitõusud ning mitmete uute alkoholipoodide piirile rajamine vaid süvendab piirikaubandust, mis on Eesti toidupoodidele olulise kui mitte ellujäämiseks vajaliku müügitulu kadu.

Veel on praegu õhus võimalikud nõuded toidupoodides alkoholiosakondade vaheseintega eraldamiseks ja sigarettide leti alla peitmiseks, mille koguinvesteeringud ületavad hinnanguliselt 20 miljonit eurot. Kõik see koormab kõiki kauplusi, eriti teravalt aga maapoode.

Nüüd ongi vaekausil, kas lõunapiiri lähistel tegutsevad poed on riigi seisukohalt OK. Tundub, et ei ole oluline!?

Et Soome majandusolukord paraneb, siis on see hea uudis Tallinna jaekaubandusele, sest tulemas on veelgi rohkem soomlasi. On teada, et soomlaste keskmised kulutused Eesti-reisile ulatuvad üle 350 euro inimese kohta ning jagunevad suuresti majutuse, teenuste ja ostlemise vahel.

Meie maapoodides on ühe ostu hinnaks sageli ainult kolm eurot. Kuidas edasi elada riigi sajanda sünnipäevani? Mida on maainimesel riigile suure juubeli puhul kinkida?

Nursi pood on müügis!