Kadunud Markkuse ema: kodutee otsas autotulesid nähes loodan, et ta tuleb koju

24. oktoobril täitub neli aastat ajast, mil Võru noormees Markkus Ansberg 17aastaselt teadmata kadunuks jäi. Tema ema Marika Ossimova pole lootust kaotanud ning ootab, et saabub mingigi selgus traagilisse elumuutusesse. Seni hoiab ta end pidevalt tegevuses, sest oma mõtetega üksi jäädes kaob jaks eluga edasiminekuks.

Kas praegu on politsei jätkuvalt seisukohal, et kriminaalmenetluse alustamiseks puudub vajadus ja piisab haldusmenetlusest? Kas kõnesse on tulnud ka uurimise lõpetamine?

Marika Ossimova: Politsei on jätkuvalt seisukohal, et kriminaalmenetlust ei saa alustada, sest midagi pole leitud. Kohati kahtlen, kas praegu üldse meie juhtumiga edasi tegeletakse. Olen politsei ukse taga käinud nii-öelda kraapimas, aga paraku politsei ei suuda aidata. Vahetult pärast poja kadumist käisin politseis igal nädalal, edasi igal kuul ja siis kord kvartalis. Pigem loodame praegu juhuse peale, kui keegi leiab Markkuse või mõne vihje tema asukoha kohta. Aasta aega ei ole me politseiga ühenduses olnud, aga nüüd oktoobri keskpaigas helistasin uurijale ja soovin temaga kohtuda.

Kas 2019. aastal on jätkuvalt laekunud vihjeid Markkuse kadumise kohta?

O.: Ikka tuleb veel vihjeid ja viimane teade saabus ühelt mehelt kaks nädalat tagasi. Ta helistas meile ja rääkis oma versiooni Markkusega juhtunust. Palusin tal omakorda politseisse helistada ja neile öeldut korrata. Mehe sõnul ei tahtnud politsei alguses tema infot vastu võtta, kuid hiljem seda siiski tehti.

Rohkem vihjeid tuleb Facebooki postituste peale, kui jagame Markkuse otsimiskuulutust. Iga natukese aja tagant paneme selle taas ringlusesse ja oleme andnud intervjuusid ajalehtede ja telesaadete jaoks. Algul olin skeptiline ajakirjanikule intervjuu andmise suhtes ja näiteks eelmisel aastal läks meediakajastus juba liiga intensiivseks. Olen endale sisendanud, et ehk on natuke kasu teema meedias kajastamisest ja see aitab lahenduse leidmisele kaasa. Mõnda aega tuleb rohkem vihjeid ja siis kustub teema taas ära.

Kui paljud inimesed teiega ühendust võtavad, et jagada oma kadunud lähedase lugu?

2015. O.: Varem oli palju ühenduse võtmist, meile helistati ja kirjutati. Inimesed avaldasid toetust ja palusid tugevad olla. Ühendust võtnud lastevanemad rääkisid meile oma laste traagilistest surmadest ning sellest, mida nad tundsid leinaperioodil. Oleme jätkuvalt ühenduses kadunud laste vanematega, kelle lapsed on siiani kadunuks jäänud või on leidmise järel jäänud palju vastusteta küsimusi. 2015. aasta suvel Tartus kadunud 20aastase Renel Toomingu säilmed küll leiti, aga tema kadumise loos on palju selgusetut. Aakres kadus 2015. aasta 28. augustil 21aastane Kristo Kingo ja tema praegusest asukohast ei teata mitte midagi. Reneli ja Kristo vanematega me aeg-ajalt helistame ja kirjutame, saame nii üksteisele toeks olla. Kes pole sellist õudust läbi elanud, ei saa aru, mis selle sündmuse taga täielikus teadmatuses lähedastega reaalselt toimub.

Kas olete saanud tuge nõustamisest? Millised on Võrumaal võimalused kadunud inimese lähedastele vaimse toe saamiseks?

O.: Kohe pärast poja kadumist korraldas politsei- ja piirivalveamet (PPA) meile Tartus terve perega psühholoogilise nõustamise võimaluse. Käisime mõnda aega teraapias ja praegugi vahepeal pöördume psühholoogi poole, kui on raskem periood. Aeg-ajalt saab seal tuge pere vanem tütar Margot, kellel oli paar aastat tagasi koolivahetusega seoses raskem periood ja võõrama inimesega on lihtsam toimuvast rääkida. Ta tunneb, et ei taha meile oma murekoormat kanda anda ja saab edasiviivat nõu psühholoogi käest. Praegusel ajal käib PPA kaplan meiega kodus vestlemas, istume ja räägime juhtunust ning ka elust laiemalt. Meie peret hoiab koos väga tugev sõpruskond, kes ei jätnud mind pärast poja kadumist koju nutma. Kui panin ukse kinni, ronisid nemad kas või aknast sisse, et lohutada ja toeks olla.

Paraku kadunud inimeste lähedastele eraldi tugirühma praegu Eestis ei ole ja osaleda saame leinale keskendunud teraapias. Kadunud inimeste juhtumeid on ilmselt vähe ja oleme koos Aare Rüütliga üritanud neid seadusi muuta. Sihtasutuse Kadunud juht Aare Rüütel on saatnud valitsuse poole edasi seaduseelnõusid, et midagigi läbi läheks ja praegune korraldamatus paraneks. Seadusemuudatuste peamiseks sisuks on see, et politseil oleks ka väljakoolitatud rühm, kes kiirelt tuleb kadunud inimese otsingutele appi ja teab täpselt edasisi protseduurireegleid. See uuendus aitaks tulevikus teisi.

Tavalisel politseiuurijal ei pruugi olla piisavalt kogemusi kadunud inimese otsimiseks ja olen meie juhtumi uurijalt sellekohaseid tõdemusi kuulnud. Ta on öelnud, et praeguse saadud kogemuse valguses teeks ta nii mõndagi teisiti, kui tookord uurimist alustades. Soovime, et kadunud inimeste lähedastele oleks tugimeeskond, kus iga inimene teab oma ülesandeid ja oleks olemas nõustajad, kes on pädevad lähedastele nõu andma. Praegu pole riigi valitsus kahjuks ühtegi Aare Rüütli seadusemuudatuse ettepanekut menetlusse võtnud.

Millise energiat andva mõttega alustate oma päeva ja millise sooviga õhtul päevale joone alla tõmbate?

O.: Raske on. Aega on küll mööda läinud, aga iga uus hommik on endaga võitlemine. Hommikul tulen voodist üles ja väike rõõmupall, tütar Marta Marite, ronib mulle sülle. Paneb käed mulle kaela ümber ja tunnen, kuidas energia minusse tuleb. Vanem tütar Margot saab järgmisel kuul 19aastaseks ja pisem tütar saab veebruaris kolmeseks. Nende pärast rühime elukaaslase Marekiga edasi, veedame päeva end pidevalt tegevuses hoides. Õhtul magama minnes ma mõttes räägin pojaga. Küsin, kus ta on ja ütlen talle, et tahame teda üles leida.

Kuidas tulevad Markkuse kadumisega toime teie elukaaslane ja lapsed?

O.: Väiksema tütre Marta Maritega räägime tema suures vennast, kelle pilt on kodus kummuti peal. Ta viib vahel oma mänguasjad venna pildi juurde ja ütleb, et tõi need vennale mängimiseks. Vanemal tütrel Margotil on väga raske. Ta ütleb mulle oktoobri kohta: „Emme, see kuu on jälle nii raske ja mul tuleb nutuhoog peale.”. Detsember on meie perele samuti väga kurb aeg, käes on jõulud ning perega veedetakse palju aega koos. Markkuse sünnipäev 7. aprillil teeb samuti palju haiget.

Margot pidi venna kadumise tõttu ruttu täiskasvanuks saama ja ta tahab mulle toeks olla. Kui näeb, et mul on tuge vaja, siis ütleb: „Emme, nuta ära, läheb kergemaks.”. Minu elukaaslane Marek on pere kalju. Ma ei kujuta ettegi elu temata. Markkuse kadumise järel ei käinud ma kolm kuud väljas, ka poes mitte. Marek tegi seda minu eest, peale selle küttis ta sauna ja sundis mind kinno tulema. Minul on, kellele toetuda, aga kust tema jõudu juurde saab?

Kui mul tuleb vaimne kriis, siis nutan mitu päeva ja lülitan end välja. Marek tuleb, paneb mulle käed ümber ja nutame koos oma nutud ära. Olime ka enne poja kadumist tugev pere ja juhtunu ühendas meid veelgi enam. Teeme endaga palju tööd ning oleme ääretult tänulikud lähedaste ja sõprade toele. Kus me oleks, kui neid meie elus poleks? Värskelt pärast juhtunut käisid mu peas väga halvad mõtted ringi, aga sisendasin endale, et pean eluga edasi minema. Praegu enam selliseid mõtteid ei teki. Just oma tütarde ja lähedaste pärast. Kordan endale, et mul on kaks last ja nende elu peab normaalne olema. Nemad sõltuvad minust ja pean eluga edasi minema. Perega käime reisidel ja puhkamas ning üritame õppida valuga elama.

Kuidas te tajute enda muutumist nende aastate jooksul, mil Markkus on teadmata kadunud olnud? Milline inimene on teist saanud?

O.: Arvasin vanasti, et tragöödiad muudavad alandlikuks, kuid olen hoopis õppinud iseennast väärtustama ja vajaduse korral „ei” ütlema. Elu on niivõrd lühike ja kas maksab keskenduda vaid teiste arvamusele ja materiaalsele poolele? Et tahaks kiiresti remonti teha ja uuem auto kuluks ära … Aga kas see on elus tõeliselt tähtis? Olen õppinud, et kõige tähtsam on minu pere ja lähedased ning nende heaolu. Olen aru saanud, et ma ei pea kellelegi teisele mitte midagi tõestama.

Oleme perega läbi aja üritanud teisi inimesi aidata ja tegeleme jätkuvalt edasi heategevusega. Igal aastal teeme Saagu Parema jõulupeole vähemalt neli pakki. Mingil perioodil otsisin nimekirjast just 17aastaseid noormehi, kellele saaksin jõulude ajal rõõmu tuua. Tütar Margot on südames väga hell ja on pakkunud, et tema kinki ei vaja ning teeme selle hoopis mõnele abivajavale lapsele.

Mida ütlete neile inimestele, kelle elust on samuti lähedane ära võetud? Kuidas püsida elus sellise hoomamatu kaotusega?

O.: Kas ma olen õige inimene, et osata seda soovitada? Võitlen alles ise nende tunnetega ja vahepeal varisen täielikult kokku. Minul on abi sellest, kui räägin inimestega, kes on oma lapsed kaotanud. Mulle on soovitatud proovida jätkata oma tavaeluga: käia jooksmas, rattaga sõitmas ja metsas jalutamas. Olen ise aru saanud, et see tõesti aitab. Varem tegin rohkem trenni ja käisin jooksmas, aga pärast Markkuse kadumist ei suutnud ma end reele tagasi viia. Vanasti sportimas käies panin kõrvaklapid pähe, aga nüüd on ebamugav oma mõtetega üksi jäädes trenni teha. Viimasel ajal olen end siiski käsile võtnud ja tõesti tunnen end pärast trenni paremini. Pärast selle soovituse andjaga vestlemist saime elukaaslasega pead selgeks ning asusime allkorrusel remonti tegema.

Soovitangi kogu aeg tegutseda ja mitte oma kurbade mõtetega üksi jääda, sest need tulvavad peale ja võtavad üle. Mulle on soovitatud mitte vaadata poja pilte. Tegin pärast tema kadumist albumi fotodega tema sünnist kuni viimase hetkeni. Ma ei saa neid pilte kogu aeg vaadata, teen nii endale halba. Püüan end enam mitte nii palju piinata ja proovida elada sellist elu, nagu mul varem oli. Tegelikult ei kao valu mitte kuhugi, aga olen õppinud sellega elama. Vahel tundub see väiksemaks jäävat ja siis tuleb taas laviinina peale ja murrab mind enda alla.

Mida soovite edastada Võrumaa Teataja lugejatele? Kuidas nad saavad teie perele abiks ja toeks olla?

O.: Kas keegi üldse suudab Markkuse kadumisse selgust tuua? Olen aru saanud, et kõik on juhuse asi. Oleme palunud inimestel silmi lahti hoida – ehk on keegi midagi märganud. Tegelikult hakkab kaduma lootus, et midagi leitakse. Aidata saavad vaid need inimesed, kes reaalselt teavad midagi kadumise kohta. Elan jätkuvalt selle teadmisega, et Markkuse kadumise taga peavad olema inimesed, kel on juhtunu kohta infot.

Oleme Markkuse leidmiseks korraldanud mastaapsed otsingud. Meie kodu lähedal on seene- ja marjamets, kus tihti rahvast liigub. Paraku on tunne, nagu otsime tuult taga, Markkust poleks nagu kunagi olemas olnudki. Kuidas saab olla, et inimene nii jäljetult ära kaob? Ma palun kas või anonüümselt teatada, kust ja mida me võiksime leida. Visaku see teadja kas või Tallinnas vihjega paberileht maha, me saaksime selle kätte ja leiaksime koha, kust otsida.

Palun, et inimesed annaks meile infot, mis tooksid selguseta loole lõpu. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Kui kodutee otsas näen autotulesid, küsin kohe endalt: kas nüüd astub ta autost maha ja tuleb koju? Kui toauks vajub lahti: kas nüüd on see Markkus?

Kui vanem on lapse kaotanud, tuleb leinaperiood ja elu läheb pärast seda edasi. Minu perel pole leinaperioodi olnud, sest me pole oma kadunud last leidnud. Mõistus teab, et oodata ei ole enam mõtet, aga süda tõrgub seda uskumast. Pärast poja kadumist meie pere jaoks aeg justkui seisab. Enam ei olegi nii oluline teada, mis tol õhtul juhtus. Soovime lihtsalt oma poja üles leida.