Apteegiasjandusest enne surma

Paraku ei ole minu võimuses kontrollida, kuidas näeb omaenese elu see, kes on juba surnud, ja ma ei ole lugenud ainsatki uurimust, mis käsitleks seda, kuidas on surija rahul „teenindusega”. SA Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja -taastusravi kliiniku õendushoolduse osakonda illustreerib internetis pilt hallipäisest naispensionärist, kes mängib värviliste plastseibidega ja naeratab kavalalt. Realistlik see pilt küll ei ole, sest paljud surijad on enne lõppu teadvusetud ja vanadusest nooruseks ei taastu üldse.

Toidupoes surmajärjekorras

Võtnud korduvalt apteekide kaitseks sõna, ei saa ma seda teemat kaugeltki mitte lõpetatuks pidada. Sõjas alkoholismiga on kandidaat IRLi esimehe kohale Liisa Pakosta käinud välja mõtte alkohoolsete jookide müümisest ainult apteegi vahendusel. Ta ei taha rohupoode ümber profileerida ja ta pole süvenenudki uude probleemi, mis tekib kohe, kui apteeke hakkavad asendama toidupoed. Kust teab apteekrikogemusega kassiir viinasortide erinevusi ja milline arst on kõik müügilolevad viinasordid enne nende väljakirjutamist ise järele proovinud?

Nahahoolduskreeme juua, nagu viina võetakse, muidugi ei saa, aga küsimus polegi selles. Küsimuseks jääb, kuidas näiteks käituda nende kehahooldusvahenditega, mille müümine Eestis pole majanduslikult otstarbekas?

Läksin ühel päeval Tartu uude kaubamajja ostma võiet, millega saab pärast peapesu kõrvaldada kõõma. Selgus, et algselt tellitud kogus on maha müüdud, aga uut ei tulegi, sest tootjale tõi see võie ainult kahju ja paari nädala pärast võib müügile tulla „kõigest” ekvivalent. Kas see sobib – kust mina tean? Või kust teab sedalaadi asju maal elav pensionär?

Jah, meile on võõraks jäänud mõelda, et naha hooldamine võib tähendada ka naha ravimist (näiteks vereringe parandamine) ehk teisisõnu, ka kosmeetikapoodidele tuleks läheneda nagu „temaatilistele apteekidele”. Isegi väga väikese kooliharidusega inimene võiks siiski mõista, et päevituskreemi tervendav toime ei suurene sõltuvuses sellest, kas teda müüakse toidupoe juurvilja- või leivaosakonnas. Küll peab ta tundma müügil olevate päevituskreemide toimet oma isiklikule nahale ning päikesepõletuste ravi ja ravimeid. Niisiis peavad tal olema mingid eelteadmised ja on soovitav, et need langeks kokku kassiiri omadega. Kas kaupa jätkub, teab niisugune inimene, kellega ostja suhtleb näost näkku ainult väikestes poodides. Jutt käib kaubatundjast.

Loomulikult ei sure keegi päevituskreemi puudumise kätte. Surma lävele tähenduses „teadvuse kaotamine” võidakse jõuda hoopiski leiva ja vee, kuid ka soola puudumisel. Nende „sundnomenklatuuri” Eestis ei ole ja arstitähte nad ostmiseks ei vaja. Kui nad vajaksid, peaks internetis leiduma ka vastava entsüklopedismi kirjeldus. Mida ei ole, seda ei ole.

On tõsi, et apteekide võrk on praegu teistsugune kui „täna, 25 aastat tagasi” ja restaureerida teda ei anna. Samas on tõsiasi seegi, et apteegi funktsioon peab olema täidetud kogu aeg ja võimalikule abivajajale ülimalt sobival kaugusel. Funktsioonist kirjutades pean silmas kõikide ravimite kättesaadavaks tegemist ja sellekohast mehhanismi. Siin võib sattuda takistusjooksule koguni riikide vahel.

Eestlane Eestis, kuid välismaalasena

Läks vaja retseptiravimit, mis polnud katsepartii. Perearsti pani mõtlema, et ostan seda apteegist, mille tüviapteek asub teises riigis. Tolle haruapteegi jaoks olen ma püsiklient koos vastava hinnasoodusega. Vaevalt on meist igaühele jõukohane nõutada Põhja-Euroopa ulatuses kõikidelt apteekidelt välja nende hinnakirjad ja osta ravim välja hindu võrreldes. Internetikujutlustes on see tõesti mõeldav, aga meie siin elame maa peal.

Ja see elu õpetab, et personal vaheldub suurtes toidupoodides märksa kiiremini kui apteekides, kus töötamine eeldab erialast ettevalmistust. Vähe sellest, suures toidupoes on ostja kassiirile üks objekt teiste hulgas, kuid apteegis on ostja subjekt ja jääb selleks ka valmisravimite suhtes. Apteegi funktsiooni kaotamine on ligikaudu seesama, mis keeleteaduses tähendaks aluse ja öeldise samastamist. Elutervem on nad lahus hoida.

Tähtvere mõisas,
16. jaanuaril 2012