Paljukiidetud e-riik, mille eest väike Eesti on saanud maailmas palju tunnustust ja kiita, lõppeb kodanike jaoks kahjuks piiril.

Nagu näitab piiriületajate kogemus, ei saa Eesti e-riigis maksta piiripunktis tolliametnike poolt sisse nõutud aktsiisimaksu pangakaardiga, vaid seda nõutakse vana kombe kohaselt sularahas. Ühelt poolt näitab selline praktika ükskõikset suhtumist kodanikesse, teiselt poolt seda, et piiril autode kütusepaagis oleva kütuse eest maksu kasseerimine on korralikult läbi mõtlemata.

Millegi muu kui räpakusega ei saa põhjendada sedagi, et välja on töötamata täpsed reeglid kütuse sissetoomiseks. Kui kõigi piiriületajate jaoks peaks kehtima sama reeglid ehk Euroopa Liidu vastav direktiiv, on täiesti arusaamatu, miks piiril ei kontrollita Vene kodanike autode kütusepaagi sisu ega kasseerita mingit maksu, ent samas tehakse seda Eesti kodanike puhul. Selline rahvuse ja kodakondsuse põhine diskrimineerimine on täiesti põhjendamatu ning meenutab Teisele maailmasõjale eelnenud aega, kus diskrimineeriti terveid rahvaid. Eesti riigi puhul on kummastav, et diskrimineeritakse oma rahvast. Vene kodanikud pääsevad niigi autoga üle piiri eelisjärjekorras, mis tähendab Eesti kodanike diskrimineerimist Vene poole peal, nüüd diskrimineeritakse eestlasi lisaks Eesti poole peal. Eestlased pole sellist kohtlemist millegagi ära teeninud.

Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves on e-riigi kritiseerijate jaoks välja mõelnud halvamaigulise termini „ütk”, ent tegelikkuses on kriitikutel tõsi taga. E-riik toimib tõrgeteta siis, kui on vaja kodanike tegevuse järele nuhkida või maksudeklaratsioonid kokku korjata, ent seda e-riiki pole näha kusagil, kui on vaja kodanikke paremini teenindada. ID-kaardi eest kasseeritakse igal aastal kamaluga raha ning selle eest lubati kõik ülejäänud kaardid (näiteks panga- ja kliendikaardid) asendada ID-kaardiga, ent midagi sellist pole toimunud. Vastupidi, kaarte tuleb üha juurde ning ID-kaardi kasutus marginaliseerub netipanga ja mobiil-ID kõrval.