Homme algab uus kirikuaasta. Kirikuaasta algab advendiajaga, mis ladina keeles on adventus Domini – Issanda tulemine. Kiriku liturgiline kalender jaguneb kolmeks osaks ehk pühaderingiks, aga teda võib jagada ka kaheks, see tähendab advendi esimesest pühapäevast kolmainupühani ja kolmainupühast igavikupühani. Esimene on suurte pühadega poolaasta ehk semester Domini – Issanda aeg. Teine poolaasta algab esimesest pühapäevast pärast kolmainupüha ja kannab nime Christus in nobis – Kristus meis. See on pühadeta aeg, enesesse vaatamise aeg.

Iga pühapäev kannab oma sõnumit, mis annab mõtte kogu nädalale. Advendiaja sümboliks on küünal. Esimesel advendil on see valge ning tähendab rõõmu, valgust, puhtust ja tänu – see on ülestõusmise värv. Teisel, kolmandal ja neljandal advendipühapäeval on küünal violetne, mis tähendab sügavat järelemõtlemist, meeleparandust ning patukahetsust. Küünlaleek tähistab valgust. Valgus muutub iga pühapäevaga suuremaks, kuni jõuluööl saab inimeseks Issand Jeesus Kristus – Maailma Valgus (Jh 8:12).

Nii on see väga üldsõnaliselt räägituna. Tegelikult on advendiaja kohta üksikasjalikult kirjas piiblis ning miks mitte võtta näiteks homme piibel kätte ja pühendada advendiaja õhtud lugemisele.
Üldiselt eestlane teab, mis on advendiaeg, aga ta ei pea seda. Neile, kes tähistavad advendiaega, algab püha sageli 1. detsembrist. Advendi tähistamise komme on eestlastesse juurdunud alles 20. sajandi lõpus. Seda peamiselt advendikalendrite kaudu, mida tehti ise või saadi välismaalt. Natuke hiljem hakati juba meilgi neid müüma ja igaüks võis poest jõulukalendri osta.

Ka päkapikud on lastel ikka enne jõule käinud – see tava on aastatega järjest süvenenud ja toob lastele palju rõõmu. Soki riputamine nähtavale kohale on küll Euroopasse toodud tava, mis rännanud Ameerikasse ja siis meile tagasi, kuid rõõmu valmistab ta alati.

Homme algav advendiaeg on vaikne aeg. Meie, täiskasvanud peame seda meeles ning sestap jäägu lõbutsemine ja jõuluvana ootamise tuhin ikka laste lõbuks.