JUHTKIRI Kes nõelub tervisekassa rahakoti augud?

Eesti tervishoiusüsteem on jõudnud kriitilisse punkti. Tervisekassa rahakott on auke täis, sest kulud ületavad tulusid ja üha rohkem kõlab sõna „eralahendus” kui võimalik päästerõngas. Kuid mis saab siis tavalisest inimesest, kes vajab arstiabi, mitte erakliiniku mugavust? Foto on illustratiivne FOTO: Aigar Nagel AI

Viimastel kuudel on debatt visiiditasu tõusu, erakindlustuse leviku ja solidaarse tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse üle üha valjemaks muutunud. Näiteks 20eurone visiiditasu ei pruugi olla viimase piiri märk, vaid esimene samm tasulise tervishoiu poole. Paljude jaoks on see juba praegu rahaline tõke ning kui pere eelarves tuleb valida, kas maksta elektriarvet või minna eriarsti juurde, siis on midagi süsteemselt valesti.

Probleem ei pidavat olema ainult rahas, vaid ka süsteemis endas. Kui 60–80 protsenti tervishoiukuludest moodustab tööjõukulu, siis kust veel kokku hoida? Kas lahendus on tõesti vähemate arstide või madalama palgaga meditsiinitöötajate suunas liikumine? Või seisneb võti hoopis süsteemi ümberkujundamises?

Koalitsiooniläbirääkimistel on jõutud järeldusele, et eraraha tuleb kaasata. Kuid küsimus on, kuidas seda teha. Kui hakata soodustama erakindlustust ja samal ajal vähendada panust solidaarse süsteemi toimimisse, tekib oht, et need, kel vähem, jäävad veelgi rohkem ukse taha. Tervishoid ei tohi muutuda luksusteenuseks.

Erakliinikute kaasamine võib olla mõistlik, kui nad pakuvad teenuseid, mida riiklik süsteem ei suuda katta. Kuid teenuse hind peab jääma võrdseks olenemata sellest, kas teenuse osutajaks on erafirma või regionaalhaigla. Samas tuleb tunnistada, et erakindlustus võib kiiresti viia tervishoiupersonali „üleostmiseni”, mille tagajärjeks on veelgi pikemad järjekorrad riiklikus süsteemis.

Nii ei olegi küsimus ainult rahas, vaid väärtustes. Kas me tahame tervishoidu, mis on kõigile võrdselt kättesaadav või liigume tasapisi mudeli poole, kus „õigeaegne abi” on vaid neile, kel rohkem?

Tervishoid ei ole koht, kus saab lõputult kärpida või loota, et turg kõik ära lahendab. Kui riik ei tee selgeid valikuid, siis võime seista varsti silmitsi olukorraga, kus ravi kättesaadavus sõltub rahakoti paksusest.