Võru folkloorifestivali tegevjuht Kadri Valner on teenimatult liiga pikaks ajaks ametisse jäänud, mistõttu festival on alla käinud.

Numbrid räägivad enda eest: alates 2011. aastast on festivali piletitulu kaks korda kukkunud ning möödunud aastal jäi festival suisa miinusesse. Valneri kahjuks räägib selge huvide konflikt: naine on samal ajal direktor maanteemuuseumis, mis korraldab suvi läbi Võru festivaliga konkureerivaid üritusi. Kuivõrd Valneri põhipalk tuleb maanteemuuseumist, siis pole ime, et muuseum on südamelähedasem ja tähtsam.

Võru folkloorifestivali puhul torkab silma värskete ideede puudus. Näiteks äsja lõppenud Seto folk oli käima pannud erirongi Tallinnast Koidulasse, Hauka laada korraldajad organiseerivad erirongi Antslasse, ent Võru folkloorifestivalist pole olnud kuulda mitte midagi. Veelgi enam, festivali tegevjuht Kadri Valner hoidub talle antud võimalustest avalikkusega suhelda ning pole juba mitu aastat vastanud talle saadetud küsimustele. Viimati põhjendas ta Võru festivalile eksootiliste gruppide kutsumata jätmist asjaoluga, et külalised ei pruugi tahta Eestist lahkuda.

Võru festivali allakäigus ei saa süüdistada kehva ilma või halba publikut, küsimus on puudujääkides festivali korraldamises. Kuivõrd kokkulepped külalistega sõlmitakse mitu aastat ette, on lubamatu, et festivali kava pole veel paigas kuu aega enne festivali algust. Aastast aastasse on antud katteta lubadusi eksootiliste väliskülaliste kohta, keda pole kohale ilmunud. Siiani pole antud selget infot, kas Võru festival sai pärast mitu aastat kestnud jõupingutusi rahvusvahelise festivalide organisatsiooni CIOFF liikmeks või mitte.

Võru festival vajab tegevjuhti, kel on aega ja võimalusi kogu hingega festivalile pühenduda, sarnaselt nagu tehakse hingega Hiiu, Seto, Viru või Viljandi festivale. Võru on suurepärane koht pärimuskultuuriürituste jaoks, Võrumaa ise on nagu elav muuseum, kuhu inimesed tuleksid hea meelega kohale, kui neil oleks rohkem infot.