Õpetaja elukutset peetakse ühiskonna arengu seisukohast kõige tähtsamaks, ent vaatamata jõupingutustele pole suudetud õpetajaametit piisavalt ühiskonnas tähtsustada.

Mis tähtsustamisest me räägime, kui Võru linnas peab osa õpetajaid töötama avariipindadel? Jah, uute koolimajade ehitus on oluline, ent seniajani oleks loomulik, et õpetajatele – neile kõige tähtsamatele – on tagatud korralikud töötingimused. Rääkimata loomulikult õpilastest, meie lastest, kes peavad päevast päeva tegema rasket õppimise tööd niisamuti avariipindadel.

Raske oleks ette kujutada, et otsustajad – need, kes armastavad rääkida, kui olulised on õpetajad, ise vahepeal avariipindadel töötaksid. Kas kujutate ette, et näiteks linnavalitsuse ametnikud koliksid remondi ajaks vahepeal Jussikese mahajäetud lasteaia ruumidesse? See ei tuleks loomulikult kõne allagi. Juba sellisest mõttest tõuseks hirmus kisa. Samas peetakse loomulikuks, et õpetajad, need kõige tähtsamad, ja lapsed, meie kõigi lapsed, teevad igapäevast väga tähtsat tööd avariipindadel, mis tegelikult tänapäeval kasutamiseks ei kõlba ning kus pole külmal talveajal piisavalt valgust ega soojust.

Õpetajad erinevad paljudest teistest spetsialistidest selle poolest, et nad ei kisa, vaid teevad tööd. Nad on keskmisest haritumad ja kohusetundlikumad, tunnevad vastutust ühiskonna arengu pärast ega oskagi kurta. Sest kui midagi on valesti läinud, siis on väga kerge näidata näpuga õpetaja peale. Olgem ausad, ühiskonna arengu pärast ei kanna vastutust mitte poliitikud ega ettevõtjad, vaid just õpetajad. Kannavad vastutust, kui mitte avalikult, siis sisimas. Vastutus ja kohusetunne ei luba neil hädaldada ning sunnib tööd tegema isegi väga rasketes tingimustes.

Öeldakse, et õpetaja ei tee oma tööd raha pärast. See on justkui põhjus, miks ülikõrgete nõudmistega ja väga vastutusrikas õpetaja ametikoht on tasustatud alla keskmise. Ühiskonnal on aeg õpetaja elukutset hindama hakata ja tasuda võlg, seda eelkõige suhtumise poolest.