Istume Kaleviga Tamula hotelli terrassil ning arutame maailma ja inimesi. Tamula kohal ripub ergav märtsipäike. Kuidas küll aeg nõnda kiiresti läinud on, ammuks see oli, kui me Kaleviga kambas ühe sinikollast värvi kaatriga Lämmijärvel Eesti-Vene piiri ületasime, mis tõsi küll, sel ajal veel mõtteline oli, ja Tšornajat elik Mustjõge pidi paarkümmend kilomeetrit Venemaa sisse sõitsime. Oli juba pime oktoobriöö, kui viimaks Tšornaja soised kaldad lõppesid ning meil õnnestus kuival pinnasel telk üles panna. Varavalgel, kui olin telgist esimesena oma hommikusele asjale väljunud, nägin ehmatusega, et minu peale sööstab suur LAZ-buss ... , aga mis edasi, sellest järgnevas.

Niisiis juttu tuleb Kalev Annomist, kes sündis 70 aastat tagasi Võrus Aia tänavas, mis tänapäeval Kalevipoja nime kannab. Kas selles nimemuutuses Kalevi käsi mängus on, seda ma ei tea, aga tean, et Kalev on tegutsenud 50 aastat Eesti ajakirjanduses ja sellest 30 aastat Võrumaa Teataja peatoimetaja ja vastutava väljaandjana. Võrumaa Teatajat, mis teatud jagu aega kandis nime Töörahva Elu, on välja antud 109 aastat, millest peaaegu poole jagu on seal ametis olnud Kalev – Eesti vist küll kahtluseta pikima järjepideva staažiga ajakirjanik.