Kui Eesti riigil tekib rahapuudus, sünnib kusagil ministeeriumi tagatoas alati üks ja sama mõte: äkki maksustaks veel midagi. Küll suhkrut, küll autosid, küll pakendeid. Maks on muutunud meie aja universaalseks kruvikeerajaks, sest kui miski logiseb, keerame maksu peale.
Hiljutine Tervise Arengu Instituudi uuring lisab sellesse arutelusse paraja portsu kütust. Selgub, et ülekaal ja rasvumine lähevad Eestile igal aastal maksma üle 120 miljoni euro. Ainuüksi otsesed tervishoiukulud ulatuvad ligi 113 miljoni euroni ehk umbes seitsme protsendini kogu tervishoiukuludest.
Kõige kallimaks osutuvad südame- ja veresoonkonnahaigused ning üksikdiagnoosidest kõrge vererõhk, mille rasvumisega seotud ravi maksab üle 26 miljoni euro aastas.
Kui riigi loogika on, et suuremaid ühiskondlikke kulusid tuleb katta kõrgemate maksudega, siis kerkib paratamatult üks ebamugav küsimus. Kas limonaad peaks maksma rohkem inimesele, kelle kehamassiindeks ei mahu enam normaalsuse piiridesse?
Mõte on muidugi absurdi piiril. Kujutlege kassapidajat, kes enne koolapudeli piiksutamist küsib viisakalt tõendit normaalse kehamassiindeksi kohta. Aga kas see erineb põhimõtteliselt sellest, mida juba tehakse?
Aktsiisidega püütakse muuta inimeste käitumist. Suhkrumaksu pooldajad usuvad, et kallim limonaad tähendab tervemat rahvast. Praktika on siiski keerulisem. Inimeste kaal ei sõltu ainult ühest joogist ega ühest otsusest. Seda mõjutavad harjumused, sissetulek, haridus, vaimne tervis ja elukeskkond. Maks võib küll rahakotti kergendada, kuid harva vöökohta.
Samas ei saa ka uuringu tulemustesse kergekäeliselt suhtuda. Kui enam kui 60 protsenti Eesti täiskasvanutest on ülekaalulised ning ligi veerand rasvunud, ei ole enam tegemist üksikisiku murega. See tähendab suuremat koormust haiglatele, rohkem ravimeid, rohkem haiguspäevi ja kaotatud töövõimet. Arve maksame lõpuks kõik, sõltumata sellest, kas tellime restoranis salati või topeltburgeri.
Küsimus pole seega selles, kas ülekaal maksab ühiskonnale raha. Maksab küll. Küsimus on hoopis selles, kas riik peaks probleemile lähenema kalkulaatori või terve mõistusega.
Maksutõus on poliitikute lemmiklahendus, sest see on lihtne. Palju keerulisem on luua keskkond, kus tervislik toit on odavam kui kiirtoit, liikumine on mugav ning ennetus ei tähenda ainult järjekordset voldikut perearstikeskuse laual.
