Milline ilus nimi! Välismaalastele kahtlemata keeruline, kui mitte võimatu välja hääldada. Kirjakeelne Seasongermaa on ka enamusele eestlastest suupärasem. Tsiatsungõlmaa on kohalik koht, kohalikus, meile suupärases keeles.
Sealsamas kõrval asuv Reedopalo on ka kohalikus keeles aga lihtsamini hääldatav. See tundus sõjaväelinnakule nimepanijatele ka liiga keeruline ja nii jäigi alles Reedo linnak. Nimevalikut põhjendati ameeriklastele suupärasusega, kellest said Reedo elanikud.
Millegipärast ei tahtnud nad esiti sinna kolida koduseks saanud Taara kasarmute territooriumile rajatud ajutistelt majutuspindadelt. Aga kuna nendele Tsiatsungõlmaale uus linnak ehitatigi ja Reedoks nimetati, siis nad lõpuks ka sinna kolisid.
Nüüd on ameeriklased linnakust lahkunud. Tundub, et lahkunud ei ole mitte lihtsalt järjekordne vahetus ja ei olda uue ootel, sest minema koliti ka kümnete konteineritega varustust ja sõjatehnika. Tuhandele sõdurile ehitatud 21 miljonit maksma läinud Reedo on tühi.
Ameeriklastest jäi maha tunnetatud turvatunde kasv, koostöökogemus, sõdurite rahaline panus kohalikku majandusse läbi toitlustuse, kaubanduse jmt ning linnaku nimi. Nimi, mis on paljudele lihtsam hääldada, aga mitte nii ilus kui Tsiatsungõlmaa.
Kui Tsiatsungõlmaale aastaid enne Reedo rajamist lasketiir ehitati, siis kasvas sinna viiva tee ääres ilus männimets. Riigimets, mille metsaalune oli rikas marjade ja kitsemamplite poolest. Kitsemamplid on kõrge väärtusega söögiseened. Neid võib valmistada mitmeti, aga nende paks ja tugev viljaliha maitseb parimalt jahus ja munas paneeritud ja praetud šnitslitena. Mmm!
Kitsemampleid sai Tsiatsungõlmaalt korvitäite kaupa, šnitsleid kuhjadena. Olid ajad!
Esmalt tehti metsas tugev harvendusraie, seened kadusid koos puudega. Võimalik, et sattus kehv seeneaasta, aga seeneniidistik elab sümbioosis puujuurtega, siis on tõenäolisem esimene. Pärast harvendusraiet tuli lageraie ja raadamine, kändude juurimine, metsaaluse koorimine koos pinnasega.
Praegu laiubki seenemetsa asemel Reedo linnak. Tsiatsungõlmaast, seenemetsast ja šnitslitest on alles mälestus.
Mälupildid sellest, kuidas mees käis Tsiatsungõlmaale lasketiiru ehitusele järelevalvet tegemas, avastas kitsemamplid, jagas seenekoha järeltulevale põlvkonnale, kuidas lapselapsed käisid koos vanematega metsas seenel.
Nüüd on keldris alles purk marineeeitud kitsemampleid, mida ei avata kunagi. Vanaisa on aastaid tagasi lahkunud, seenemetsa enam ei ole, kohanimi on unustusse vajumas, lapsed on sirgunud, aga purk marineeritud kitsemampleid on alles, kõike meenutamas.
Ehk saab sellest kunagi kohalik pärimus, muistend Tsiatsungõlmaast, kitsemamplitest ja inimestest, keda mäletada.
Loodame, et Reedo linnakust on meile vähemalt sama palju kasu kui seenešnitslitest ja mälestustest.
Tänasest Võrumaa Teatajast loe lisaks Marje Metsurist ja teistest, kes lähevad korda ja on meile olulised.
Head lugemist!
