Kelle asi on Eesti?

Kui oli algamas Teine maailmasõda, ütles ühtse Euroopa üks arhitekte Jean Monnet oma kaasmaalastele prantslastele: „Vaadake, inglased lõpuks võidavad, sest nende maal on sõda iga põlvepikkuse poisikese asi, Prantsusmaal aga on sõda valitsuse asi.” Elame õnneks rahuajal, aga tõsine mõtteviisi probleem kimbutab ka Eestit.

Tänavuse rahvaloenduse tulemusel on teada, et Eesti elanike arv on viimasel kümnendil vähenenud ligi 76 000 inimese võrra. Ja kuigi see number ei ole absoluutarvudes ega ka protsentidesse arvutatuna nii šokeeriv kui Lätis või Leedus, ei ole meie rahva püsimajäämise seisukohast kindlasti põhjust rahuloluks. Neist „kadumaläinud” 76 000st kui ka ülesloetud 1,294 miljonist inimesest on viimase kuu aja jooksul palju räägitud. See on karm reaalsus. Aga on veel kolm arvu, mis peaks murelikuks tegema iga eestlusest ja Eestimaast hooliva inimese.

Miljon, 1146 ja 1,52 – need kolm arvu juhivad ohutuledena tähelepanu Eesti kõige tähtsamale küsimusele: kuidas tagada rahvastiku kestlikkus ja meie perede toimetulek?

Üks miljon. See on kriitiline piir, millest väiksemal rahvusel tekivad teadlaste hinnangul väga tõsised probleemid omariikluse, oma kultuuri, keele, teaduse ja hariduse hoidmisel. Rahvaloendusel määratles end eestlasena vähem kui 900 000 inimest. Eestlaste arv väheneb ja selle vähenemise peatamine ei ole mitte ainult rahvusromantikast kantud moraalne kohustus, vaid ka pragmaatiline ja praktiline valik.

Inimeste puudus kummitab peaaegu kõiki elualasid. Kui eestlasi on vähe, siis on vähe eesti kirjanduse lugejaid ja raamatukogude külastajad, vähe teatriskäijaid ning kodumaise muusika kuulajaid, vähe ka postkontorite, pankade ja poodide kliente nii linnas kui ka maal. Siis on ka hind kõrge, dotatsioon kallis, palgakulud katmata ning koondamine ja uste sulgemine pidevalt ähvardamas.

Eesti summaarne sündimuskordaja oli 2011. aastal 1,52. Sisuliselt näitab see number seda, mitu last sünnib iga naise kohta. Rahvastiku taastootmiseks peaks see number aga olema vähemalt 2,1.

Mind on alati imestama pannud, et ei tea, kelle lapsed need siis Eesti elu edendama peaksid, kui peredes on lapsi keskmiselt alla kahe. Jah, ühest küljest on küsimus 1990. aastate ebakindlates oludes, kus sündimus järsult langes. Aga teisalt tunneb eestlane täna end juba peaaegu kangelasena, kui tal on kasvatada kaks last.

See suhtumine peab muutuma ja me peame lisaks lapse saamisele hakkama senisest rohkem väärtustama ka peres kasvavate laste arvu. Praegu aga suhtutakse pere neljanda, viienda või kuuenda lapse sündi sageli kui tööõnnetusse või pere rasketest majanduslikest oludest tingitud äriprojekti. Suure pere vanemad on justkui veidrikud, kellel pole pereplaneerimisest aimu. Lasterikkus on justkui kuues varvas, mida peaks ühiskonna eest kui mitte peitma, siis vähemalt mitte ka eksponeerima.

Õnneks on sündimus Eestis viimasel kümnendil suurenenud. 2010. aastal jõudsime isegi selleni, et sündide arv ületas surmade arvu – tõsi küll, ainult 35 inimese võrra. Kuid möödunud aasta tõi tagasilöögi ja meil sündis koguni 1146 last vähem kui aasta varem.

1146! Ühe aasta põhjal on raske teha põhjapanevaid järeldusi, kuid muretsema paneb see number küll.

Me kõik tahame, et meil oleks hea töö ja me ei peaks toimetuleku pärast muretsema. Me tahame, et meil oleks õnnelik pere ja ilus kodu, kus saaks tegeleda hobidega ning suhelda sõpradega. Aga mis kodu see on ilma lasteta!?

Sündivate laste arvu vähenemise põhjused on peidus selles sotsiaalses keskkonnas, kus me elame, ja neis väärtustes, mida ühiskond kannab. Pere loomist lükatakse edasi kartuses, et hetkel ei suudeta pakkuda lapsele piisavalt kindlat ja turvalist keskkonda. Enne on vaja kapitali koguda, korralik elamine soetada ja pool pangalaenust tagasigi maksta, pensionipõlv kindlustada.

Paraku ei ole vanemate panust laste kasvatamisse seni piisavalt väärtustatud. Kui tahame, et rahvas ikka kestaks ja lapsi sünniks, peame emade tööd senisest rohkem hindama. Praegu on aga emade palgad ja seetõttu ka pensionid tihti väiksemad kui neil, kes pole üldse lapsi üles kasvatanud. Selline ebaõiglus tuleb lõpetada. Üks võimalustest on vanemapensioni kehtestamine. See väike lisatugi ei ole põhjus, mis hakkaks kohe ja kiiresti iivet tõstma, kuid paljudele peredele on see suur summa ja annab tulevikuks lisakindlust. Samas ei piisa ainult ka sellistest pragmaatilistest stiimulitest. Isegi kui riik kehtestaks järjest uusi toetusi ja soodustusi, ei saa riik kehtestada üht peamist alust tugevatele perekondadele, kus kasvab palju lapsi: nii nagu riigiaparaat ei saa meie peredesse lapsi sünnitada ja neid üles kasvatada, ei saa riik kehtestada ka väärtushinnanguid. Aga selliste sammudega saab riik anda oma kodanikele sõnumi – kui kasvatad lapsi, siis seda ka hinnatakse. Ja pigem suurema, mitte väiksema pensioni läbi, nagu seni on kahjuks olnud. See on koht, kus kogu ühiskond peab ühiselt läbi ühise eelarve meie peredele appi tulema.

Sellele, et Eesti ühiskonna väärtused on nihkes, juhtis tähelepanu juba president Lennart Meri, kes ütles, et me oleme olnud edukad kõiges peale Eesti väärtussüsteemi taasloomise. Perekond, kodu, vaba iseolemise tahe, austus selle vastu, mis on olnud, ja nende vastu, kelle järeltulijad me siin maal oleme. Kui me neid alusväärtusi oluliseks ei pea, ei aita ka igasugused riigi antud toetused.
Valitsus saab astuda konkreetseid samme nagu vanemapensioni kehtestamine, kuid valitsus ei saa kehtestada väärtusi. Edasine on kõik juba iga Eesti inimese enda käes, sest kuidas me ka ei tahaks ning ükskõik kui ideaalne meie riik ka ei oleks – lapsi sünnitada ja kasvatada saavad ikka eestlased, mitte Eesti riik.