Kes minevikku ei mäleta …

MAAELU • Kolhoosiaeg kergitab põlastust neis, kes seda aega ei tunne. Sestap on mõnus lugeda läbi Enn Esko raamatut „Taludest taludeni” kolhoosiajast. Ei olnud head ilma halvata ja vastupidi. Kui praegust aega hakataks analüüsima nii umbes 30 aasta pärast, oleks sama olukord, nagu praegu kolhoosidele mõeldes. Kindlasti ei saaks analüüsijateks praegu olla 30- ja isegi 35aastased inimesed ja võib-olla ka tulevikus. Nii on ja sellega tuleb leppida.

Enn Eskot tuntakse ennekõike kauaaegse Põlva lehe toimetajana, aga ta on pidanud teisigi ameteid. Korrektne kirjutamine on tal jäänud ja juba selle pärast on seda raamatut hea ja huvitav kätte võtta.

Mida siis võiks kolhoosiajast teada?

Kaks tähtsamat maareformi Eestimaal

Viimane aastasada tõi Eestimaale ja tema põllumajandusele raskeid katsumusi, mille läbitegemiseks tegi riik raskeid pingutusi. Võeti vastu reforme, millega rikuti maal omandisuhteid ja katkes evolutsiooniline areng ning maarahvale sunniti peale võimuloleva partei ja riigivalitsejate tahet.

Raamatu alguses ja jätkus meenutataksegi neid eesti rahvale nii saatuslikke reforme.

1919. aastal, maareformi alguses, kaotati mõisamaad ja anti maad Vabadussõjas võidelnuile. „Peaaegu 20 aastat kestnud maareformi tulemusena said kauaihaldatud oma maa omanikeks rohkem kui 56 000 talupoega,” kirjutatakse Enn Esko raamatus „Taludest taludeni…”. Maareformi tagajärjel hakkas Eesti põllumajandus kiiresti arenema. Eriti hästi arenes loomakasvatus.

Järgmine aastakümme aga algas kriisiga ja loomakasvatus oli võimalik vaid riigi toel. Nii mindi seniselt põllumajanduselt vabamajanduse printsiibilt tasapisi üle plaanipärasele. Ka muus põllumajanduslikus tootmises, mitte ainult loomakasvatuses.

Kuid loomakasvatusele kui Eesti põllumajanduse kandvamale osale, pöörati erilist tähelepanu ning iseseisvusaja lõpuks, 1939. aastal tuli iga 100 Eesti elaniku kohta 80 loomühikut ja sellega kuulus riik Euroopa paremate hulka.

1940.-1941. aasta maareform muutis kõik. Kui Eesti vabariik sai NSVLi osaks, natsionaliseeriti kogu maa. Talud jäid 30 ha piiridesse, maa, mis üle, võeti talumeestelt ära. Unustada ei tohi, et 1939. aastal elas maal üle 762 000 inimese ehk 67,2 protsenti ning 82 protsenti said ülalpidamise põllumajandusest. Tänu 1940.-1941. aasta ja hilisematele reformidele jäi inimestele maad kätte vähe – 24,3 protsenti oli võõrandatud. Maad said ka 49 881 maata või väikese maaga talupoega ja ülejäänud said sovhoosid ja masinatraktorijaamad.

Teine maailmasõda pani maatoimingud seisma. Need jätkusid pärast sõda uue hooga, sest algus oli tehtud. Kuigi kolhooside-sovhooside loomine läks väga raskelt, nad siiski loodi. Venemaal loodu ajas eestlastele hirmu peale, kuid tulid majandid siiagi. Alguseraskuste kiuste või tänu neile, muutusid majandid lõpuks järjest tugevamaks. Mis kõik ei olnud maal ja mida partei ka ette ei kirjutanud, tööd tehti omasoodu ja omaenese tarkusest. Küll said majandijuhid partei bürooistungitel võtta, aga töö tegemata ei jäänud.

Maa jääb aina tühjemaks

1977. aastal kirjutati, et seoses maaelanikkonna pideva vähenemisega tühjenevad külad ja mõnes nendes ei elagi kedagi. Suletakse koole, rahvamaju ja muid teenindusasutusi. Võeti vastu otsus, millega vähenes mitmesuguste maa-asulate arv 7023-lt 3444-le. Alles jäi 3279 küla ja 165 alevit…

1978. aasta maa-asulate korrastamise protsess jätkus ja koostati perspektiivsete maa-asulate nimekiri. Neid nn õnnelikke asulaid oli 243, nende hulgas 125 küla ja 118 alevit. Ülejäänud jäeti omapead eksisteerima …

1986. aastal on Eestis 33 linna, 24 alevit, 15 maarajooni ja 189 külanõukogu.  Agrotööstuskoondiste tasandil hakkas Eestis liikuma mõte talumajandamise poole.

1992. aasta hinnad tõusevad. 20. juunil tuleb käibele Eesti kroon. 1989. aastaga võrreldes on hinnad kasvanud 83 korda ja inimeste sissetulekud 29 korda.

1993. aasta majandid on oma töö suurest luust lõpetanud. Petseri jaam ei võta vastu Tartu ja Valga poolt tulevaid ronge. Setumaa on piirkonniti lõhenenud.

Venemaa on lubanud 31. augustiks väed Eestist välja viia.

Nii ta läks. Igaüks saab ise anda hinnangu selle kohta, kuhu jõudnud oleme, kui rikkaks saanud ja kuhu on meil veel tõtata.

Enn Eskole aga suur tänu raamatu eest, kuhu ta ise on kirjutanud ja kuhu teiste mõtteid korjanud. Neid, kes asjaga kursis, aitab raamat meeles pidada ja need, kes midagi ei tea, aga viitsivad, lugegu see läbi. 432 lehekülge huvitavat materjali möödunust ootavad!