Põllumajandustoetused jagavad uued ja vanad Euroopa Liiduga liitujad laias laastus kahte ossa, kus ühed saavad maaharimise eest mitu korda suuremat toetust kui teised. Ühtedele antavat suuremat toetust põhjendatakse samade argumentidega, millega seletatakse põhjusi, miks vaene Eesti peab toetama mitu korda rikkamat Kreekat: vanad olijad on harjunud saama suuremaid toetusi ja võivad pahaseks saada, kui nad toetustest ilma jäävad. Nii näiteks on Prantsusmaa põllumehed saanud traditsiooniliselt suurt toetust ja kui nad rahast ilma jätta, siis tulevad nad vihaselt maanteedele ning halvavad auto- ja rongiliikluse. Kuivõrd paljud Euroopa Liidu institutsioonid asuvad Prantsusmaal ning Prantsusmaa on üks Euroopa Liidu niinimetatud kolmest vaalast Saksa- ja Inglismaa kõrval, siis ei saa kõne allagi tulla Prantsuse põllumajandustoetuste vähenemine. See paneks kogu Euroopas Liidus elu seisma. Eesti ja teised uued liitujad on väiksemad, asuvad perifeerias ning seetõttu näpistatakse raha uute liitujate arvelt – umbes samamoodi, nagu pannakse Eestis esmalt kinni keskustest kaugemal asuvad riigi teenindusasutused. Perifeerias oleks toetusi rohkem vaja, kuna põllumehed on seal nõrgemad, nii nagu vajatakse riigi teenindusasutusi Eesti äärealadel rohkem, kuna sealt on raskem keskustesse liikuda, aga paraku asuvad otsustajad keskustes ja nad mõtlevad rohkem enda kui teiste heaolu peale.

Uued liitujad saaksid raha juurde, kui Euroopa Liidu eelarve suureneks. Praeguse kriisi ajal Euroopa Liidu ühine eelarve ei tõuse, pigem kahaneb – seetõttu tuleb kärpida kõikvõimalikke toetusi. Kärbete valguses on täiesti ära unustatud liitumisaegne lubadus, et Eesti põllumajandustoetused tõusevad 90 protsendini Euroopa Liidu keskmisest. See, mis pidi toimuma võimalikult ruttu, on lükatud teadmatusse tulevikku, mil enamik praegustest Eesti põllumeestest on juba manalateel. Niisamuti surevad Kagu-Eesti inimesed enne maha, kui näevad lubatud riigi asutuste ja investeeringute tulekut maapiirkondadesse.