Riigi hajaasutuse veeprogramm tegi Võrumaal viie aasta jooksul 1,3 miljoni euro abil õnnelikuks ligi 2000 inimest, mis näitab, et kui raha läheb õigesse kohta, siis jätkub ka piskust paljudele rõõmu.

Võrumaal tähendab 2000 täiendavat õnnelikku inimest muu hulgas näiteks seda, et nad ei mõtle välismaale mineku peale, vaid seda, kuidas elu Võrumaal paremaks muuta. Kõige rohkem veeprogrammi toetusraha – 63 eurot ühe elaniku kohta – jõudis Meremäe valda, kus veeprobleemid olid kõige tõsisemad ja avalduse arv seetõttu kõige suurem.

Veeprogramm on ühtlasi väga oluline investeering Eesti kaitsevõimesse, sest kui arvestada, millise hädakisaga valitsus Meremäe rahvast appi kutsus piiririkkujaid tabama, siis võib vaid oletada, mis oleks saanud, kui Meremäe vald oleks joogivee probleemi tõttu inimestest päris tühjaks jäänud. Piiriäärsete valdade tühjaksjäämine muudab piiririkkujate tabamise praeguste ressursside juures väga raskeks kui mitte võimatuks.

Ühelt poolt on veeprogramm tore asi, teiselt poolt katab see vaid kolmandiku tegelikust vajadusest. Praegu said toetust need, kelle probleem oli kõige tõsisem, aga vastavalt Võru maavalitsuse küsitlusele on Võrumaal veel ligi 5000 inimest, kellel on joogiveega probleem. Võrdluseks: kui Eesti kaitsevõime jaoks olulise veeprogrammi jaoks on valitsusel raske leida miljonit, siis Tsiatsungõlmaa lasketiiru jaoks leiti kerge vaevaga üle 2 miljoni euro. Lasketiir on kasutusel vaid aeg-ajalt, joogivett tarvitavad inimesed kogu aeg.

Hajapiirkondades ehk sisuliselt taludes elavad inimesed on praegu diskrimineeritud seisus, sest kui linnades ja tiheasustusega piirkondades toetab puhta joogivee koju toomist Euroopa Liit, siis talumajapidamiste puhul seda eelist pole. Euroopa Liidu regulatsioonid on tehtud Kesk-Euroopa tiheasustuse tarbeks, ent ametnikud peaks rohkem mõtlema Eestile omaste talumajapidamiste peale. Mõelda tasuks kas või selleks, et oleks tulevikus, keda appi paluda piiririkkujate tabamiseks. Õnneks pole selleks palju vaja.