Sel ajal kui põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder rääkis ilusat juttu sellest, kuidas riigiameteid tuleks Tallinnast maakondadesse viia, et tasakaalustada regionaalset kihistumist, küpses reformierakondlikus sotsiaalministeeriumis plaan, kuidas kogu meditsiin Tallinna ja Tartusse kokku koondada. Üha rohkem näib, et praegune valitsus oskab küll regionaalpoliitika osas ilusaid sõnu teha, kuid tegelikult pole maakondade arendamiseks ministeeriumihärradel kavas lillegi liigutada. Endiselt lähtutakse põhimõttest, et ellu jäävad vaid tugevamad ja kui juhtud elama piirkonnas, mis pole küllalt konkurentsivõimeline, siis häda sulle enesele.

Hiljuti tuli avalikuks sotsiaalministeeriumi plaan vähendada alla 40 000 elanikuga maakondade haiglates ööpäevaringset valvearstide arvu, mis Lõuna-Eesti haigla puhul tähendaks seda, et nelja arsti asemel oleks valves ainult üks. Ükspuha, kuidas ministeerium oma kavatsust ka ei põhjenda, toob see Võrumaa inimestele kaasa arstiabi kättesaadavuse halvenemise. Meid seatakse olukorda, kus haigla on nime poolest küll alles, kuid üha rohkem ja rohkem tuleb inimestel hakata sõitma arsti juurde mitte Kubjale, vaid Tartusse. Paraku tähendab see seda, et osadel inimestel kasvavad arsti juurde pääsemiseks tehtavad kulutused ja ülejäänutel, kellel pole võimalik neid lisakulutusi teha, tuleb loota, et tervis peab vastu, või otsida abi rahvameditsiinist. Kas see ongi see, mis viib meid Euroopa viie rikkama riigi hulka? Ei ole imekspandav, et üha rohkem inimesi soovib sellelt teelt kõrvale astuda. Võimupoliitikud räägivad küll libekeelset juttu regionaalpoliitikast, kuid sealsamas lüüakse piltlikult öeldes nuga selga.

Kui vaadata laiemat pilti, siis polegi midagi imestada, et valitsus nüüd ka arstiabi jõulisemalt keskustesse koondama soovib hakata. Tegelikult on parempoolsed valitsused seda juba aastaid teinud ja tulemuseks on olukord, kus maakohad on sisuliselt ilma jäetud politsei ja päästeameti operatiivsest abist, uksed on sulgenud apteegid, kauplused, postkontorid …

Nüüd on järg jõudnud haiglateni, mis rasketele aegadele vaatamata on suutnud patsientide ravi ja enese majandamisega hakkama saada. Mis on selle eesmärk?

Kas soov näidata, et rahva tervis maal läheb järjest paremaks, sest kui inimene arsti juurde ei pääse, pole ta „ametlikult” ka haige?

Või on valitsus võtnud sihiks kergitada Eestit mõne koha võrra mõnes järjekordses efektiivsusetabelis, sest kui hajaasustustes arstiabi vähendada, on kokkuhoid kindlasti tuntav. Lõpuks oleme vist nii efektiivne riik, et riiki pole enam nähagi ei luubi ega binokliga. Paraku hakkab olukord Eestimaa äärealadel rohkem ja rohkem selliseks muutuma.

Kuna Võrumaalt Riigikogusse valitud võimuparteide saadikud ei näi haigla probleemid huvitavat, sest nemad hoiavad eelkõige kinni oma soojast kohast, siis tuleb meil endil häält teha ja oma haigla eest võidelda. Kes teine seda tegema peakski?

Kui Mart Laari valitsus tahtis 2000. aastate alguses elektrijaamu välismaalastele maha müüa, siis suutsime valitsuse tegevuse 160 000 kogutud allkirjaga peatada. Vahest peaksime Võrumaalgi läbi viima allkirjade kogumise oma haigla toetuseks, et Kubjal säiliks meditsiiniteenuse kvaliteet ja maht. Vahest kaasame ka Põlva- ja Valgamaa inimesed, et nemad täpselt samas olukorras.

Peame olema ühtsed, sest ainult siis suudame seatud eesmärgid saavutada. Kui jääda nüüd passivseks ja lasta vaikides endale pähe istuda, pole hiljem mõtet kedagi teist kui ennast selles süüdistada. Jõud maksab, jõuetus mitte.