Praegusel ajal, kus masstoodangu asemel eelistatakse üha enam oma loo ja nii-öelda hingega asju, on eelis võrumaisel toodangul, millel oma lugu ja hinge küllaga. Üks sellistest hingega asjadest on Leoki kala, mis enam mingit reklaami ei vaja ja mis kogunud kuulsust üle vabariigi. Vähemalt ei tea ühtki teist sellist kalapoodi, kuhu iga päev tuuakse täiesti värsket, alles äsja püütud kala. See on suur asi võrreldes kalamüügilettidega suurtes ketipoodides, kus kala püüdmisest letile jõudmiseks kulub nädal või isegi rohkem. Rääkimata Norra kalast, mille teekond Eesti kauplustesse kestab mitu nädalat.

Leoki kalaäri jätkusuutlikkust näitab seegi, et seda pole turgutatud niinimetatud majandusliku dopingu ehk eurotoetustega. See annab alust loota, et Võrumaale jääb pärast eurotoetuste tulede kustumist alles vähemalt üks ettevõte. Tõenäoliselt on neid ettevõtteid teisigi, mis ei ripu toetuste nisa otsas, vaid on leidnud läbi visa töö, järjekindluse ja karmi konkurentsi tee turule.

Majanduslikus mõttes on ettevõtluse aluseks haridus ja koolitus, mille heaks näiteks Võrumaal on Väimelas tegutsev Võrumaa kutsehariduskeskus. Kooli viimase kursuse tudengite entusiasm ja edu Võrus toimunud üle-eestilise robootikavõistluse korraldamisel annavad alust uskuda, et Võrumaal pole kõik veel kadunud. Küll on häbi kuulata Tartu ja Tallinna otsustajate jutte, et Väimelas peaks rakendusliku kõrghariduse andmise lõpetama. Halloo! Kas teie huvi on Võru inimesed päris kuivale jätta? Või kuidas hinnata maavanema Andres Kõivu püüdlusi ettevõtete ja uute töökohtade loomisel, kui sellele kooli tegevuse kärpimisega vesi peale tõmmatakse? Ei saa mainimata jätta, et koolireformide insenerid valitsusliidus on samast erakonnast, kust tuleb Võru maavanem.

Väimela kooli tiibade kärpimine on otsene signaal nii Võrumaa ettevõtjatele kui ka noortele, et siin pole mõtet suuremat tegevust arendada. Nõnda võetakse võimalus teha Võrumaal hingega asju, mille järele oleks nõudlust nii mujal Eestis kui ka kogu maailmas.