See Dachau koonduslaagri väraval ilutsenud loosung sobiks hästi praeguse töövõimereformi lipulauseks. Tuleb harjuda saksa keele kasutamisega, sest Brexit jätab Euroopa Liidu ilma ka inglise keelest.

Eesti puudeliste tervenemine ei tule mitte rehabilitatsioonirahade puudumisest ega peavoolumeedia vaimsest terrorist niigi viletsa närvikavaga puudeliste kallal, vaid uuest töövõime määramise arvutiprogrammist. Erinevalt e-valimiste tarkvarast pidavat kaheksa miljonit maksnud e-sotsiaalsüsteem jukerdama.

See on ju keerulisem asi kui kaks meetrit nööri! Ju siis hindajad ei jõua enam seadusega ettenähtud aja jooksul pabereid ühelt lauanurgalt teisele tõsta. Aga kas on vaja igal aastal üle kontrollida, ega puudega inimesel ole puuduva jäseme asemele uus kasvanud või krooniline haigus ilma ravita paranenud?

Sotsiaalministeerium võiks ju puudega inimestele supiköögid avada. Et oleks tagatud vähemalt täis kõht. Tõenäoliselt tuleks seda kööki, kus ka soojas saab olla, valvata, sest pidevalt valitseks oht, et muidu töötud tungiksid väljast sisse. Mida kaugemale pealinnast sihuke laager teha, seda suurem on sissetungioht.

Praeguse põlvkonna puuetega inimestele pannakse süüks, et nad on praegusesse Eesti riiki vähem panustanud kui Nõukogude Eestisse. No tule taevas appi – vaadake riigikogu ja valitsust –, need, kes on õppida viitsinud, need on enamikus nõukaaja tasuta ehk praeguste vanakeste maksude arvel saadud haridusega. Sajane Eesti Vabariik peab ju sovjetiaega oma ajaloo osaks. Riigikogus on hulga nõukaajast tuttavate perekonnanimedega rahvasaadikuid (vabadusvõitlejaid vist).

Aga puudega inimeste murede juurde tagasi tulles. Töö teeb vabaks, aga tööd napib meil tervematelegi. Rõõm on sellest, et setokesed on kõrgtasemel tähelepanuga üle kullatud. 5. mail oli seal peaminister. Eile, 10. mail käis kohapeal president. Küllap hakkab sel suvel Seto lennuvägi pakkuma konkurentsi Ämarile!?