Aasta alguse meediat jälgides torkab silma kaks suunda: majandus ja vabariigi suure juubeliga seotud lood. Aasta algas uue tulumaksusüsteemiga, millest nüüd on saanud suur tüliõun rahva ja valitsuse vahel. Miks muidu kuuleb iga päev valitseva erakonna õigustusi meedias, et see kõik on hea ja õiglane, raha jääb rohkem kätte, vaesed võidavad ja rikkad kaotavad. Et sotsiaalselt on õige võtta nendelt, kellel on ja anda neile, kellel vähem. Rahvas aga hääletab autode ja rahakotiga – kõik teed, ka kõige pikemad, viivad järjest rohkem piirinaabrite juurde. Möödunud nädala lõpus liikles Valgamaal ringi üks auto, millega kaks noort neidu tulid ühte munadega kauplevasse tallu eluskanu ostma. Kanu osteti täpselt nii palju, kui rahakott veel kannatas ja autosse Alko 1000 kauba kõrvale mahtus. Tüdrukud olid Tallinna lähistelt selle teekonna ette võtnud.

Möödunud sajandi alguses, 1901. aastal Tallinnas alustas ilmumist advokaat Konstantin Pätsi Teataja, mis asus Tõnissoni Postimeest kritiseerima: rahvuslus on küll oluline, aga mitte nii oluline, kui arvab Postimees. Et rahvusaate asemel tuleb põhitähelepanu pöörata ühiskonna majanduslikele probleemidele. Vaieldes need kaks mõttesuunda täiendasid teineteist, Päts pidi tahes-tahtmata hakkama arvestama puhtrahvuslike aadete populaarsusega, Tõnisson omakorda majanduslike küsimustega. Mõlemad poliitikud õppisid kiiresti, Tõnissonist sai esimese laenu ja hoiuühistu rajaja, Pätsist aga Eesti Vabariigi väljakuulutaja. Eestlaste poliitilise edasipürgimise tunnusmärgiks sai võit Valga linnavolikogu valimistel 1901. aastal. Ja seda koos lätlastega. Ei saanud me läbi Lätita siis, ei saa ka nüüd.

Koos keele, kirjanduse, kunsti ja muude rahvusega seotud ilmingutega arenes ka eesti arhitektuur. Areng iseseisvusaja algul oli hoogne, arhitektide tööpõld lai. Projekteeriti ja rajati mitu aedlinna, valmis hulgaliselt kooli- ja seltsimaju ning esindushooneid suurematesse linnadesse. Maal püstitati uusi hooneid küllaltki palju, nii pretensioonituid asunikutalusid kui ka jõukamate talude esinduslikumaid komplekse. Ehitati ümber mõisahooneid ja mõnikord rajati nendesse seltsimaju. Nagu Võrumaal Tsoorus 90 aastat tagasi. Nüüd hakkab meie riik kohe-kohe saama saja-aastaseks, aga probleemid ei ole muutunud, ei majanduse ega rahvusluse osas. Lihtsalt mured on teistsugused, probleemiasetus on muutunud. Ja lätlased on ikka mängus, tahes või tahtmata.