Hiljutised poliitheitlused tõestasid taas ilmekalt, et poliitikute ees on sageli vaid halvad valikud ja otsustada tuleb halva või veel halvema variandi vahel. Justiitsministri Urmas Reinsalu sõge mõtteavaldus naiste ja naistevastase vägivalla teemal ning seejärel lahtirullunud sündmused panid väga keerulisse olukorda valitsuse ja eriti sotsiaaldemokraadid. Pole põhjust salata, et Eesti oli äsja valitsuskriisi lävel. Eriti pärast seda, kui minister keeldus ise tagasi astumast ning Isamaa ja Res Publica Liit nagu üks mees tema selja taha astus. Järjekordse umbusalduskatse püsti pannud Reformierakonna puhul on tegu küll Eesti kõige võimujanusema erakonnaga, kuid seekord huvitas poolenisti esimeheta reformierakondlasi (Kaja Kallas on veel Brüsselis) ennekõike võimalikult suurte segaduste tekitamine ja oma poliitiliste konkurentide kahjustamine. Kui kustus lootus, et Reinsalu ise riigimehelikult taandub, seisid sotsiaaldemokraadid tõsise dilemma ees. Lihtsustatult kokku võttes oli meil valida: kas jääda edasi valitsusvastutust kandma või siis hääletada Reinsalu tagandamise poolt, mis ühtlasi tähendanuks Jüri Ratase juhitud valitsuse kukkumist.