Nad valisid ta taas, mis tähendab, et Eesti jätkab piiririigina. Vene demokraatia on sedavõrd peenhäälestatud, et presidenti valima lubatakse kogu rahvas (just enne valimisi lühendati nimekirju umbes kümnendiku võrra, eemaldades väidetavalt surnud hinged). Jeltsini-aegset leebust ei tule ja ajutine kontrolljoon ei tähenda midagi nende silmis, kes ihaldavad peale Kaliningradi veel üht akent Euroopasse.

Küsimusi tekitab, et kuidas see nigel lätlane on suutnud alla kirjutada piirilepingu, rajada idapiirile pikki tarasid ja päästjatele korralikku palka maksta? Meiegi valitsus toetab Läti arengut, sest suutis aktsiisidega ellu kutsuda piirikaubanduse. SEB panga uuring näitas, et kui Harjumaal loodavad kaubandusettevõtted 19protsendilist käibekasvu, siis Valga-, Võru- ja Põlvamaa kaupmeestest 62 protsenti näevad jätkuvat käibe kukkumist.

Muide, taaskasutati praeguse Viimsi vallajuhi omaaegset lubadust viia Eesti viie rikkaima riigi hulka – Putin lubas Vene majanduse kasvatada maailma viiendaks USA, Hiina, Jaapani ja India järel. Saksamaa peab uuele tulijale ruumi tegema.

Vene valimiseelsed tuuled tõid meie peaministrile Jüri Ratasele hirmu sinna eestlaste päevale sõita!? Huvitav, kas teletorni juures Vene sõjaväelaste ette astuda julgenud Edgar Savisaar sõitnuks?

Kagueestlasele on oluliselt hingelähedasem Navi talunik, kes varsti pärast Brüsselis esimese Eesti Kalevipoja asendajaks saamist teavitas meid, kui hästi me tegelikult elame. See oli tõelise rahvamandaadiga inimese sõnum, mis ületas igasugused katlakütja Toomi kriitilised läkitused.

Teise Eesti elu ei tee enam kadedaks isegi maailma vaesemate rahvaste poegi. Soome tõestab kogu oma ajaloo ja tänase päevaga, et on võimalik käituda hoopis ratsionaalsemalt kui meie siin. Euroliidu ja USA huve pimesi edasi teenides võib esimene Eesti leida end istumas kahe tooli vahel põrandal.