Mõistlik või otstarbetu

JUHTKIRI Iga endast lugupidav, täie tervise juures olev ja tööealine eestlane käib tööl ning maksab makse. Iga kuu täidetakse oma sissetuleku kohaselt rohkem või vähem riigikukrut. Seda, kuhu saak jaotatakse, lihtinimene tavaliselt ei näe. Või siiski? On selge, et paljud väljaminekud maksurahast on möödapääsmatud ja hädavajalikud. Teisalt on palju otstarbetuid kulutusi, mille mõttetust kõik kinnitavad, kuid mis on siiski mingil põhjusel möödapääsmatud.

Iga inimelu on maailma ees võrdne. Olenemata inimese vanusest, soost või ametikohast on kõikidel õigus elada ja päästeorganid on kohustatud andma oma parima selleks, et elusid hoida ning päästa. Kaasatakse ka vabatahtlikke päästjaid, vabatahtlikke otsijaid, kuid paljud päästeametnikud teevad tööd siiski oma igapäevase leivana. Ei saagi loota, et kogu riik on üles ehitatud ainult vabatahtlikkusele. Tarvis on ka tasu, mis on paljudele põhjendatult tegevuste motivaatoriks.

On hulk neid inimesi, kes oma elu jooksul teenivad keskmisest kõrgemat töötasu, maksavad terve oma tööealise elu kohusetundlikult makse ning teinekord ei näe aega, mil oleks võimalus pensionist oma kukrut täita. Sageli ei ole neil ka lapsi ega teisi riigi toetust vajavaid lähedasi. Need inimesed ei vaja enamasti ka üle korra või paari elus arstiabi, ja kui siiski, siis tasuvad eriarsti vastuvõtu eest samuti oma rahakotiraudu lõksutades.

On ka neid, kes kasutavad ressurssi rohkem, kui on suutnud seda riigi ühisrahakotti poetada. Mõtlematult põletavad nad oma elu ning lähedaste makstud makse. Tagajärgedele mõtlematult kasutatakse iga päev näiteks päästeameti ning politsei- ja piirivalveameti töötunde, kadudes teadmatus suunas ja vaevumata telefonile vastama, sest magatakse välja peatäit iluund. Teinekord otsitakse selliseid süüdimatuid maailmarändureid igast Eestimaa otsast. Need rändurid ei mõista aga ressursside põletamise põhimõtet. Olemata ise kunagi ühiskassat viisakal moel täitnud, ei taibata ka selle tühjendamise põhimõtteid ning sageli kulutatakse pahaaimamatult päevi või lausa nädalaid riigi palgal olevate ametnike töötunde, mille keegi teine kuskil teises Eestimaa nurgas on sunnitud kinni maksma, sest päris tasuta lõunaid ei ole olemas.