Koroonaviiruse leviku peatamine on viimasel ajal põhiteemaks nii väikesel Võrumaal, kogu Eestis kui ka terves maailmas.

Kevadel, mil asi oli veel liiga uus, andestati rohkem eksimusi ja saadi aru katsetuste vajalikkusest. Nüüd on inimesed aina rohkem veendunud, et eesmärgid ja valikud, seadused ning piirangud peaksid olema mõistuspärased, õiged, eksimatud ja loogilised. Sellegipoolest tundub rahvale, et iga järgnev samm on justkui uus katsetus. Nii tekib palju küsimusi, millele vastuseid sageli ei saadagi. Üleeile teatavaks tehtud uued piirangud, soovitused ja ettepanekud keerutasid üles palju müra. Kohustuslik maskikandmine tundub enamikule eestlastele utoopiana, seda enam, et kevadise eriolukorra ajal rahvast kohustuslikus korras ei maskistatud.

Paar järgnevat nädalat näitavad aga selgelt ära, kas ühel või teisel piirangul on ka positiivsed tagajärjed või on taas rahvast tehtud katsejänesed selleks, et veenduda veel mõnes meetodis, mis üheseid ja asjalikke tulemusi ei anna.

Keeruline on reeglite seadjatel ja keeruline on ka nende täitjatel. Reeglite seadjad on surve all, sest midagi peab ju tegema. Muidu on tarvis taas anda vastuseid ja põhjendusi tegevusetuse osas. Kui tehtud saab, kuid tulemusteta, siis on olukord veelgi hullem. Rahvale jääb arusaamatuks, kas üle pooleaastane periood ei ole olnud piisavaks õpilavaks ametnikele ja asjaosalistele, et lõpuks ometi anda ainult konkreetseid ja põhjendatud käske ning korraldusi. Arusaamatuks jääb piirang ja kitsendus, mida teinekord kümme korda ümber sätitakse, enne kui asjast asja saab. Teisalt soovitakse ametitelt selgeid juhendeid, kuidas üks või teine asutus selles olukorras oma edasisi samme seadma peaks. Olukord hakkab jooksma seisu, kus tuntakse survet teha midagi tegemise pärast, kuid tulemuste puudumisel varisevad teooriad kokku ning olukord liigub hoopiski suluseisu poole. Juhul kui pidevate eksimuste järel jõutakse tõeliselt toimivate juhendite ja meetmeteni, ei pruugi inimkond neid enam tõsiselt võtta ning väärt nõu jääb hoopis tarvitamata.