Kui tavaliselt võtavad lätlased eestlastelt eeskuju, siis ühes asjas võiks nüüd küll eestlased oma lõunanaabritest eeskuju võtta: lubada kodus valmistatud kanget alkoholi müüa.

Eestis on handsamüügi lubamise asja nagu kuuma kartulit veeretatud, sellest on korduvalt rääkinud europarlamenti valitud Ivari Padar, aga juttudest pole asi kahjuks kaugemale liikunud. Praegu pole küll ühtegi arusaadavat põhjust, miks Kagu-Eestis levinud jooki handsat ei saa müüa.

Handsa pole ju ainult alkohol, see on osakene kultuurist, nii nagu on osa kultuurist majapidamises valmistatud vein, mille järele sõidetakse üle maailma kohale Itaaliasse. Või arvatakse, et handsamüük suurendab eestlaste niigi suurt alkoholilembust? Ent millega seletada alkoholi jätkuvalt suurt tarbimist vaatamata kehtestatud karmidele piirangutele? Tuleb tunnistada, et alkoholitarbimist pole suutnud vähendada öise alkoholimüügi keelamine – vastupidi, nüüd ostetakse alkohol soomlaste eeskujul suurtes kogustes koju valmis ja juuakse veel rohkem.

Kagu-Eestis pole karta mingit suurt alkoholitööstust. Vastasel korral oleks mõni suur kodu- või välismaine viinavabrik juba handsavalmistamise ette võtnud. See on spetsiifilise maitsega jook, mis pole mõeldud lausjoomiseks, vaid nautimiseks. Ja mis saab selles halba olla, kui osakest kultuurist saaksid nautida Eesti külalised? Nii nagu eestlased käivad veini nautimas Itaalias, saaksid itaallased tulla handsat nautima Eestisse. See on unikaalne kogemus ja pole võrreldav Eesti õlletehastes valmistatud äravahetamiseni sarnase euroõlle või viinatehaste äravahetamiseni sarnase toodanguga.

Handsa on käsitöö ning selle valmistamise ja müügi võimaldamine aitaks leida kerge vaevaga need tuhatkond töökohta, mida kõrged riigiametnikud palehigis mööda Lõuna-Eestit taga otsivad. Lõppeks pole handsavalmistamine mingi raketiteadus, milleks on vaja inimesi välismaalt sisse tuua. Selleks on vaja eelteadmisi ja kogemust, mis on Lõuna-Eesti inimestel juba olemas.