Ruusmäe sotsiaalmaja näite varal võib öelda, et Eesti on silmitsi sarnaste probleemidega kui paarkümmend aastat tagasi pärast taasiseseisvumist. Kui toona põhjustas raskusi kütmisega kütte puudus, siis nüüd on küte nii kallis, et inimesed ei saa seda endale lubada.
Kütte puhul ei saa pidada lubatavaks, et inimesed maksavad talveperioodil suurema osa oma sissetulekust eluaseme kütmise peale.

Eestis armastatakse võrrelda hindu Soomega ja väita, et meil on hinnad isegi odavamad. Kütte puhul tuleb silmas pidada asjaolu, et Soomes on juba aastakümneid ehitatud energiasäästlikke elamuid, mistõttu on sealsed küttekulud oluliselt väiksemad kui Eestis, kus energiasäästuga on tegeldud paar viimast aastat. Seejuures on tähelepanuväärne, et vabariigi valitsus on esmajärjekorras lasknud soojustada riigiasutuste hooned, ent jätnud elanike elumajad saatuse meelevalda. See näitab, et kesk-valitsus oli küttehinna tõusust ette teadlik ja tegi selleks vastavad ettevalmistused, elanikke küttehinna tõusust aga ette ei informeeritud ega selles osas abistatud.
Keskvalitsuse tegevusetus on toonud kaasa olukorra, kus kütte hind on teatud piirkondades kerkinud üleloomulikult kõrgele ning nii omavalitsused kui ka elanikud on võimetud olukorda muutma. Näiteks on selge, et Ruusmäe sotsiaalmajas pole võimalik niisama lihtsalt üle minna õliküttelt puuküttele. Selleks on vaja täiendavaid investeeringuid, milleks napib raha nii vallavalitsusel kui ka majaelanikel.

Valitsuse tegevusetust võib teiselt poolt mõista, sest valitsuse liikmed istuvad korraga kahe tooli peal. Ühelt poolt on majandus- ja kommunikatsiooniminister riigi energiaettevõtte Eesti Energia aktsiapaki hoidja, mistõttu on huvitatud äriettevõtte võimalikult suuremast kasumist ehk kõrgemast elektrienergia ja kütteõli hinnast. Teiselt poolt tegeleb minister majade soojustamiseks raha eraldamisega. Kui valitsus eraldaks lisaraha eluhoonete soojapidavamaks muutmiseks või katlamajade puuküttele üleminekuks, vähendaks see oluliselt riigi energiafirma sissetulekuid.