Võrumaa talupidajad on metsloomadega püsti-hädas, aga midagi teha ka ei saa, sest jahimehed pole suutelised loomi ohjama.

Võrumaa olukorra muudab keeruliseks naabrus Läti ja Venemaaga, mistõttu on loomadel võimalus üle piiri putkata ning sealt Eesti jahimehed neid kätte enam ei saa. Just nii võis juhtuda sel kevadel ühel Varstu kandis peetud hundijahil, kus hundikarja liikumine oli küll fikseeritud, aga nutikad loomad olid enne jahimeeste kohalejõudmist jõudnud suure tõenäosusega üle piiri läinud. Hundi jaoks pole mingi probleem päevas 100 km maha joosta.

Lisaks huntidele võtavad võimust metssead ja sarnaselt huntidega on ka sigu piiri ääres raske kätte saada. Seetõttu pole lahenduseks tänavu jõustunud jahiseadus, mis paneb küll jahipiirkonna kasutajale kohustuse hüvitada ulukite tekitatud kahju ning mis võib hästi töötada sisemaal, aga kuivõrd seaduse mõju Lätti ja Venemaale ei ulatu, siis piiri ääres on võimatu ulukite tegevust kontrollida. Nii kujuneb välja olukord, kus ulukid aetakse jahipidamise tulemusel piirialale ja sealsete elanike elu muutub põrguks.

Lisaks jahimeeste võimetusele piiri ääres olukorda kontrollida suurendavad metsloomade arvukust metsades kehtestatud piirangu- ja sihtkaitsevööndid, kus inimtegevus on seadusega keelatud. Korduvalt on naljatatud, et Eestis, kus metsad katavad ligikaudu poole territooriumist, on loomad, linnud, taimed ja putukad rohkem kaitstud kui inimene. Sellise olukorra on tinginud asjaolu, et Eesti metsade kaitsmise eest on väljas Euroopa Liidu institutsioonid, Eesti inimese olukorra eest peavad hea seisma Eesti enda asutused. Kuivõrd Euroopa Liidul on märksa rohkem raha ja võimalusi oma õiguste eest seismiseks, siis ongi välja kujunenud olukord, kus loomi-linde kaitstakse innukamalt kui inimesi. See on suur muutus, võrreldes varasema ajaga, kus inimene oli metsas täieõiguslik peremees.

Et loomad Eesti piirialadel inimesi päris välja ei sööks, tuleks kehtestada senisest paremad kaitsemeetmed inimestele ja koduloomadele.