Äsja tähistas Eesti koos paljude teiste riikidega vanavanemate päeva.

Vanaisasid-vanaemasid on mitmesuguseid. On klassikalised maavanavanemad, kelle juures võib suve veeta, kellega koos käiakse marjul ja seenel, kes teevad lapselapsele pajupilli ja koovad sooje sokke. On linnavanavanemaid, kes toovad lapselapsi autoga lasteaiast või huviringist, käivad nendega kohvikus ja nukuteatris. On koduseid vanaemasid, kes igal hommikul lapselastele putru keedavad, ja on ka kaugel välismaal elavaid vanavanemaid, kellega suheldakse Skype’i teel. Kui paljudel tänapäeva lastest on üldse vanavanemaid? Missugusesse rühma ülalkirjeldatutest need vanavanemad kuuluvad?

2011. aasta rahvaloenduse tulemusi vaadates tuleb tõdeda, et vanavanemad on muutunud võrreldes varasemate põlvkondadega ealiselt soliidsemaks. Selle põhjuseks on praeguse põlvkonna käitumine – sünnitamist lükatakse edasi. Kui 20 aasta eest oli keskmine sünnitaja 25aastane, siis tänapäeval sünnitatakse keskmiselt 29 aasta vanuses – nagu ka vahetult sõjajärgseil aastail. Praeguste vanaemade hulgast nooremad, kes olid laulva revolutsiooni ajal viljakas eas, kuuluvad sellesse kõige tublimate Eesti emade põlvkonda, kes suutsid sünnitada keskmiselt vähemalt kaks last. Praegused vanavanemad saavad sellesse seisusesse küll hilisemas eas kui eelmine põlvkond, kuid sedajagu rohkem on neil ees eluaastaid. 60aastasel vanaisal seisab ees veel keskmiselt 18 ja vanaemal 24 aasta jagu elupäevi, 70aastastel aga vastavalt 12 ja 15 eluaastat.

Kui paljudel lastel on vanavanemad üldse olemas? Arvestades oodatavat eluiga, on enam kui pooltel lastest (55 protsenti) beebipõlves olemas neli vanavanemat (eeldades, et vanavanemad on keskmiselt 60aastased). Vähemalt üks vanaema, kes lapsukest põlvel kiigutada võiks, on aga olemas enam kui 99 protsendil tänapäeva Eestis sündinud lastest. Kümme aastat hiljem on kõik neli vanavanemat, kes siis peaksid olema 70aastased, olemas poole vähematel lastel, s.o 27 protsendil, kuid 99 protsendil lastest on ka siis elus vähemalt üks vanavanem.

Kus vanavanemad elavad? Osutub, et lugu maavanavanematest, kelle juurde linnalapsed suveks sõidavad, on pigem ilus legend. Kui võrrelda linnalistes ja maa-asulates elavate inimeste arvukust, siis selgub, et meestest elab eakaid (vanuses 65+) ja nooremaid täpselt ühtviisi 34 protsenti maal ning 66 protsenti linnas. Naiste puhul on olukord koguni vastupidine – eakaid (vanuses 65+) elab maal 30 protsenti, nooremaid – 31 protsenti.

Välismaale rännanud vanavanemaid on üsna vähe, kõigist 2011. aasta rahvaloenduse käigus registreeritud lahkunutest oli üle 60aastaseid mehi viis protsenti ja naisi kuus protsenti, seega kokku vaid 1700 inimest. Nii on põhiline üle riigipiiri suhtlemine tänapäeval pigem selline, et lapselapsed on välismaal ja vanavanemad ankruna kodus.

Mida veel praeguste vanavanemate kohta öelda? Kindlasti seda, et nad on oma ea kohta väga kõrgelt haritud – enam kui pooltel Eesti vähemalt 65aastastest on kesk- ja veerandil kõrgharidus, kusjuures selle põlvkonna puhul on meeste ning naiste haridustasemed võrdlemisi sarnased. Enamik vanavanemate põlvkonnast oskab ka vähemalt üht võõrkeelt, kusjuures see on kõige sagedamini vene keel, kuid lisaks inglise keelele kõneldakse ka saksa ja soome keelt.