Üleüldises optimeerimise tuhinas on Eestis ära optimeeritud üks väga oluline asi – kohapealne otsustamisõigus.

Ühelt poolt võib öelda, et otsustamisõiguse optimeerimine pole hull asi – sellega on võimalik ettevõtetel ja asutustel kulusid kokku hoida ning pakkuda säästetud raha eest inimestele paremat teenust. Või vähemalt on sellised põhjendused toodud, kui ühes või teises väiksemas kohas mõni järjekordne kontor või esindus kinni pannakse.

Teiselt poolt näitab aga elu, et kui kaob otsustamisõigus, siis kaob vajadus kliendiga suhelda, kliendid kaovad ja seejärel pannakse esindus üldse kinni.

Otsustamisõiguse optimeerimisega alustasid kümmekond aastat tagasi Eestis pangad, kui suures ühinemistuhinas osteti üles väiksemad pangad ja võeti kohapealsetelt esindustelt ära otsustamisõigus. Esialgu ei juhtunud midagi, ent mõne aasta pärast said kliendid aru, et kohapealsete inimestega ei ole mõtet rääkida – nad ei otsusta nagunii midagi. Kliendid ei külastanud enam pangakontoreid, mistõttu vähendati kontorites inimesi, lõpuks aga pandi kontorid päris kinni. Olgu öeldud, et põhjuseks, miks kontorid kinni pandi, polnud mitte klientide vähesus, vaid asjaolu, et inimesed ei külastanud enam pangakontoreid.

Edasi jõudis järg muude ettevõtete kätte – kohapealset otsustamist vähendasid nii riigiasutused kui ka ettevõtted. Asi on jõudnud selleni välja, et uhke nimetusega maavanem ei otsusta tegelikult maakonnas enam midagi – ta on tavaline siseministeeriumi osakonnajuht, kes esindab kohapeal ministeeriumi. Maavalitsus pole muud kui siseministeeriumi esindus. Nii on jõutud kurioosumiteni, kus maavalitsus, mis peaks hea seisma nii maakonna kui ka kohalike omavalitsuste arengu ja kasvamise eest, on pandud nende samade omavalitsuste tiibu kärpima läbi niinimetatud haldusreformi kava.

Ja viimane, ent mitte vähem tähtis näide otsustamisõiguse optimeerimisest, puudutab üht Võru linna tavalist tehnikapoodi, mille juhatajal pole õigust selgitusi anda poe tegevuse kohta, vaid selleks tuleb sõita Tallinna.