JUHTKIRI Pimedad aknad

Õhtuti on Võrus palju pimedaid aknaid. Tegelikult pole neid maalgi vähe. Kunagistes majandikeskustes ei takista muinsuskaitseamet tühjalt seisvate kortermajade lammutamist ja vähemalt Võrumaal leiavad kunagised talusüdamed omale jõukad suvekoduigatsejad üsna kiiresti. See, mis põllumajandusest alles jäänud, ei vaja enam tuhandeid töökäsi ja noored otsivad tööd mujalt. Linnas on asi keerulisem. Kui Kiviõlis või Kohtla-Järvel võib raha olemasolu korral omaaegsed stalinismi- või sotsialismiaegsed rohkelt tiražeeritud elamukvartalid kahjutundeta kokku lükata, siis Võrus on tihtipeale tegu ajaloolise pärandiga.

Kas oli Võru puulinna terveksjäämise põhjuseks teise maailmasõja lõpujärgus see, et muidu nii põletamishimulisi saksa sõdureid hoidsid tagasi siitkaudu Peipsi äärest taganevad piirikaitserügementide eestlased või ei pommitanud venelased eriti usinalt sõjaliselt vähetähtsat linna, teades tema militaarset tulevikku, aga terveks see jäi ja Eesti taasiseseisvumise järel võeti see, mis kesklinnast alles, muinsuskaitse alla. Praeguseks väheneb erinevalt Tallinnast ja sarnaselt kõigile teistele linnadele siin elanike arv ja järjest rohkem on pimedaid aknaid. Muinsuskaitse valvsa pilgu all on renoveerimine enamasti kallim kui uue ehitus. Kui pole töökohti, pole vaja ka elamispindu. Kas tõesti jääb loota vaid suvituskortereid noolivatele soomlastele ja üksikutele Võruga seotud keskklassi venelastele?

Praegu kogub eurotoetuste toel hoogu hooldekodude ehitus. Huvitav, et pole leitud võimalust renoveerida mõni vana puitkvartal ja asustada see kõikvõimalike hooldusteenuste vajajatega. Nii saaksime lahendada, tõsi küll, suuremate kulude ja kooskõlastamise hinnaga kaks väga päevakajalist probleemi ühe pingutusega. Samas on vaeva väärt nii vanurid kui ka Võru ainulaadne puitarhitektuur. Otsustamisega ei saa kaua venitada, sest pimedate akende taga kõik laguneb ja mingil ajal kaotame kõik selle, mida muinsuskaitsjad praegu justkui säilitavad.