Kätte on jõudnud 2022. aasta viimased päevad. Talvine pööripäev on juba selja taha jäetud ja vaikselt hakkame pimeduse august välja ronima. On paras aeg heita pilk möödunule ja kiigata ka uude aastasse. Pean etteruttavalt tunnistama, et esimene aus emotsioon, mis sellega seoses pähe tuleb, on soov, et uus aasta tuleks lõppevast parem …

2022. aastal juhtunut on keeruline mitte mäletada, sest paraku läheb see ajalukku aastana, mil pikkade aastate järel algas Euroopas taas täiemahuline sõda. Eriliselt julm ja halastamatu sõda. Ma ei ole kindel, kas me ikka teadvustame endale adekvaatselt Ukrainas aset leidva katastroofi suurust.

Selleks, et empaatiavõime lihas ei kärbuks, olen ikka aeg-ajalt püüdnud kujutada ennast olukorras, kus ise koos oma pere ja lähedastega olen nende õuduste keskel, mida meie ühine naaber korraldab Ukraina riigi ja sealse rahva kallal.

Ausalt öeldes on seda äärmiselt raske isegi ette kujutada, mis siis veel rääkida sellest, kui pidanuksime juba kümme kuud iga päev reaalsuses selle keskel elama ja surema. Eriliselt jõhkraks teeb selle sõja meie naabri argpükslus ja terror tsiviilelanike kallal.