Tänavuse, arvult juba viienda Uma Meki laada suurt menu arvestades võib soovitada vaid üht – Võrumaale oleks vaja rohkem Uma Meki laatu.

Kui see laat viis aastat tagasi keset kõige sügavamat masuaega toonase Võrumaa Partnerluskogu projektijuhi Ave Tamra eestvõttel alustas, siis oskasid vähesed asjale sellist edu ette arvata. Pigem oldi skeptilised, et mis laata see Võrumaa Leaderi tugigrupp ikka oskab teha ja mis asi see Uma Mekk siis õieti ikka on. See oli aeg, mil ettevõtted nii Võrumaal kui üldse kogu Eestis pigem lõpetasid tegevust kui alustasid ning uusi algatusi ei julgenud keegi ette võtta. Vahepeal lasti koguni partnerluskogu juht Anneli Ott ametist lahti ja paljusid projekte ootas ees tume tulevik. Aga võta näpust – Uma Mekk elab edasi vaatamata sellele, et seda kaubamärki kandvat toitu tuleb mööda Võrumaad tikutulega taga otsida. Võru Pankuri pubi, millest pidi saama Uma Meki toodete üks turustamise koht, on juba aasta aega suletud ja pole olnud kuulda, et midagi asemele tuleb. See on ju Võrumaa, räägivad toitlustajad, kes Võrus oma poe kinni pannud – siin ei osata head toitu hinnata ning väljas tarbitakse sööki vaid kaks korda elus – pulmade ja peiede puhul.

Teisalt näitab Uma Meki edu, et kohaliku toidu vastu on huvi väga suur. Arvestades Mooska suitsusauna singi head minekut võib arvata, et ainuüksi selle hõrgutise müügi tarbeks võib niisugust laata kasvõi iga kuu korraldada. Kui selleks ei jätku kohapeal huvilisi ja ostjaid, siis tuleb neid kohale mujalt.

Võrumaa laadad on omakorda üle kogu Eesti või isegi üle maailma kuulsad. Näiteks täiesti ilma turunduseta ja tagasihoidliku korraldusega Lindora laat meelitab kohale sadu müüjaid ning tuhandeid ostjaid nii Eestist kui ka välisriikidest. Eestis pole teist sellist näidet, kus kord aastas tulevad tuhanded inimesed kokku keset metsa, et seal, looduse keskel omavahel kaubelda. Laada eelis on võimalus kohtuda kauba tootjaga ja see on tänapäeval üha suurem haruldus, millele ollakse valmis peale maksma.