Kes siis ei teaks Andrus Vaarikut, eks? Tuntud nägu lavalaudadelt ja teleekraanilt, viimati EFTA-l tunnustuse saanud suurteosest „Eesti (täielik ja kontrollitud) ajalugu”. Võrumaaga pole Andrus Vaarikul juurte mõttes tegelikult mitte mingit pistmist, ka käinud on ta siin ainult mõned korrad. Seda enam on põhjust rõõmustada – maikuus, õigemini 20. mail üks ja ainus ülesastumine Võrus Kandle laval. Sellel päeval, kui Vaarikuga juttu ajame, on ta parajasti omas kodus Pivarootsis, just äsja tagasi jõudnud karulaugukorjelt ja toimetab nendega. Aga Võrumaa ei jäta teda sugugi ükskõikseks.

Eripalgeline Eestimaa

„Mind ei seo Võrumaa eriti midagi,” ütleb Andrus Vaarik. „Vanasti, kui rohkem ringi sõideti, siis käisime Noorsooteatriga Võru Kandles. Hiljem veetsin ühe suve Munamäel, R.A.A.A.M teatriga tegime EÜE juubeliks ühte tükki, mille Lauri Vahtre kirjutas. Siis ma selle Võrumaa ilu ja võlu avastasingi, ikka väga vaimustun. See maanteedel või pisikestel käänulistel teedel sõitmine, kui tõused üles künkale ja sulle avaneb hoopis teine vaade. Siis vajud jälle sinna alla orgu ja sa ei tea, mis sind ees ootab. Läänemaa on niisugune lausik ja selles mõttes igav, aga ikkagi armas või kuidagi oma, tegelikult rohkem Saaremaa maastik. Ma olen täielikult mereinimene.