Riigikogulane vastab maapiir- kondade elushoidmise kohta

KÜSIMUS–VASTUS • Viimase aja üheks põhilisemaks jututeemaks on eestlaste massiline väljaränne välismaale paremat elu otsima. Seda on nimetatud isegi moodsaks küüditamiseks – elutingimused on nii halvad, et inimestel ei ole eluspüsimiseks muud varianti, kui pakid kokku panna ning võõrsile tööd ja leiba otsima minna. Tundsime huvi, kas maapiirkondade mure ka riigikogulastele korda läheb ja uurisime neilt, mida tuleks nende arvates ette võtta, et inimeste lahkumist ja maapiirkondade tühjaksjäämist peatada. Küsisime neilt ka, mida on nad Kagu-Eestist Riigikokku valitud saadikuna teinud või kavatsenud teha selleks, et elu Kagu-Eestis püsima jääks? Samuti palusime põhjendada oma vastust ka siis, kui nende arvates pole vaja inimeste maapiirkondadest lahkumist peatada.

Valdo Randpere (Reformierakond): Muidugi oleks kõige parem, kui kõik inimesed leiaksid oma kodukoha juures meelepärase töö. Paraku see nii ei ole, sest see oleks utoopiline. Ka välismaal. Eesti puhul on eelkõige sihtmaaks Soome. Astusime Euroopa Liitu, mille põhialusteks on kapitali- ja tööjõuvaba liikumine. Peame leppima ka mõttega, et tegelikult on kogu Euroopa Liit praegu meie võimalik tööturg. Alternatiiviks on inimestele ka ettevõtlusega tegelemine – see annab võimaluse luua oma töökoht kodule täpselt nii lähedale, kui see parajasti otstarbekas tundub. Minu arvates ongi meie probleem praegu pigem selles, et eestlaste valmidus ettevõtjateks hakata on oluliselt madalam kui ELi keskmine. Ettevõtted ja ettevõtlus on pikas perspektiivis ainsaks garantiiks, et töökohad ja seega ka elu maal säilib.

Heimar Lenk (Keskerakond): Rahva lahkumine maapiirkondadest jätkub lähiaastail kindlasti. Vähemalt nii kaua, kuni on võimul praegune parempoolne Reformierakonna ja IRLi koalitsioon. Inimesi saaks maal kinni hoida vaid vastav sihikindel riiklik poliitika. Meil seda pole, sest Reformierakond ja IRL pole maausku erakonnad. Maarahva muresid on mõistnud rohkem kunagine Rahvaliit ja Keskerakond. Kuid nende erakondade arvamus praegusel ajal valitsuse otsustesse ei jõua.

Peamine põhjus maaelu väljasuremisel on suur tööpuudus maal. Et seda leevendada, oleks tarvis seada sisse maapiirkondades töötamiseks ja elamiseks ka vastavad tingimused. Näiteks vastavad maksusoodustused. Maksude erinevust piirkonniti aga praegune valitsus ei toeta. Samuti pole me suutnud sisse seada normaalset regionaalpoliitikat, mis mõnda piirkonda (näiteks Kagu-Eestit) eelistaks. Nii jääbki meile üle vaid üks eksisteerimise viis maal: maakodus elamine ja linnas või välismaal tööl käimine. Seda praegu viljeletakse, kuid ka see vorm pole jätkusuutlik, sest kütuse pideva hinnatõusu tingimustes muutub kaugemal tööl käimine lihtsalt liiga kulukaks. Ei taha olla halb prohvet, kuid minu nägemuses võib ajalugu meie maaelus korduda ja ükskord taastub mõisaaeg. See tähendaks seda, et maa müüdaks rikastele välismaalastele, kes hindavad siinset puhast loodust ja hakkavad näiteks Kagu-Eestis suurmajandeid pidama. Seal saaks siis tööd ka kohalik elanikkond. Muidugi on see eestlastele kurb tulevik.

Meelis Mälberg (Reformierakond): Eesti inimesed ei ole sunnismaised. Mäletame veel aega, kus inimesi hoiti kinni administratiivsete meetmetega. Aega, kui piirid olid kinni ja ülikoolis kehtis suunamine. Täna on meie õnneks liikumine vaba ja inimesed saavad nii oma töökohta kui ka elupaika ise valida. On täiesti inimlik, et minnakse ikka sinna, kus eeldatakse paremat elu ja lihtsamat toimetulemist. Ka varem on Eestist mindud parema elu otsinguile küll Kaukaasiasse, Siberisse ja isegi Brasiiliasse. Aga kas alati on võõrsil parem? Või kehtib hoopis vanasõna, et alati on parem seal, kus meid ei ole? Olen täiesti veendunud, et pudrumägesid-piimajõgesid ei ole kusagil ees ootamas ja kõige parem koht on ikka kodu.

Kogu maailmas toimub päris kiire linnastumine ja just neil aastatel ületab linnas elavate inimeste arv maal elavate inimeste arvu. Linnastumist on üritatud peatada, aga kusagil pole see veel õnnestunud. Soomes, kus regionaalpoliitikasse on tohutult panustatud, on statistikale tuginedes maal elavate inimeste osakaal kahanenud veelgi kiiremini kui Eestis. Ilmselt ei õnnestu linnadesse koondumist päriselt peatada ka meil, küll aga saame seda aeglustada. Riigil tuleb luua korralik taristu, omavalitsustel meeldiv elukeskkond, meedial positiivne foon. Lisaks tuleb ettevõtlikke inimesi igal tasandil tunnustada, et jätkuks ja säiliks tahe maal elada. Ja selle nimel ma Riigikogu maaelukomisjonis igapäevaselt ka pingutan. Eesmärk on, et igas Eestimaa paigas oleks võimalikult hea elada.

Rein Randver (SDE): On tavaks saanud arusaam, et inimeste maalt linna või välismaale kolimine on normaalne. Kahjuks me ei tunneta neid tagajärgi aastate pärast. Praegune riik toimib efektiivsuse mudelil. Selline käitumine on maakondadest riigiasutusi ära viinud. Koolides on ees muutused jne. Niisuguste muutuste taga on töökohad. Mida teha? Peaks olema rohkem koostööd ministeeriumide vahel ja maakondadega. Riigiasutusi tuleks tuua  maakonnakeskustesse tagasi. Miks on normaalne käia tööl Valgast Tartusse, aga vastupidi on arusaamatu?  Kohalikel omavalitsustel peab olema suurem autonoomia nii otsustamises kui ka rahaasjades. Oleme kordi esitanud eelnõu kohalike omavalitsuste tulubaasi suurendamiseks. Et regioonidega koostöö ei sõltuks ainult võimulolijatest, oleks stabiilsuse huvides vaja regionaalse arengu suunamise seadust. Vajalik on ka kohaliku elu edendamise meetmete (LEADER jt) jätkumine. Maaelu seisukohalt on oluline ka põllumajandustoetuste õiglasem jaotumine.

Tarmo Tamm (Keskerakond): Kõige suurem inimeste lahkumise põhjus maapiirkondadest on see, et neil inimestel ei ole tööd. Nendest paljud on töötanud eelneval ajal põllumajanduses ja kaasaegne põllumajandus vajab väga vähe töökäsi. Inimestel on väga raske hakata palgatöölisest ettevõtjaks ja vaid vähesed saavad sellega hakkama. Kindlasti peaks riigi poliitika toetama maal ettevõtluse teket. Näiteks, kui on valida kahe võrdväärse ettevõtte vahel, keda toetada, tuleks kindlasti toetada maal tööd pakkuvat ettevõtet. Raske on muidugi ettevõtet luua, kui bussiliiklus on kaootiline, internetiühendus vaevaline ja mobiiliga rääkimiseks tuleb otsida mõni koht, kus on levi olemas. See kõik kokku on regionaalpoliitika, aga kahjuks meil see poliitika puudub. Tuleb taastada omavalitsuste tulubaas ja luua tugev regionaalne tasand, mis tegeleks maapiirkonna ettevõtlusega.

Urmas Klaas (Reformierakond): Keskne teema on töökohad. Need ei teki iseenesest ja neid ei loo riik. Uusi töökohti loovad ettevõtjad. Seega on meie keskne ülesanne aidata kaasa sellise keskkonna hoidmisele ja parandamisele, mis motiveeriks ettevõtlikke inimesi maal töökohti looma. Laiemas plaanis on selleks vaja kaitsta praegust maksusüsteemi, mis meil on inimesesõbralik. Kui sotsiaaldemokraadid seisavad selle eest, et peaksime automaksu sisse viima, siis see annaks maaelule lõpliku kabelimatsu. Maainimese põhiline liikumisvahend on auto, mis tihti peab olema võimsam kui linnainimesel. Kui auto maksu alla panna, tehakse maainimene sunnismaiseks veelgi rohkem noori läheb linna. Seega ei tohi mingeid täiendavaid makse küll sisse viia ega ka olemasolevaid tõsta. Olen kaitsnud ja kaitsen seda seisukohta ka edaspidi.

Riigi ja omavalitsuste ülesanne on senisest enam panustada teede korrashoidu, teede ja tolmuvabade katete ehitusse, sest tolmavaid kruusateid on Kagu-Eestis kõige rohkem. Senine omavalitsuste koostöö maan-teeametiga on olnud hea.

Peab lõpule viima interneti kiirühenduse projekti, sest ilma kiire internetita pole tänapäeval võimalik ühegi asutuse/ettevõtte töö. Lisan ka kvaliteetse elektrivarustuse teema. Tihti on pingeprobleemi lahendamine paljudele inimestele üle jõu käiv.

Kultuurikomisjoni esimehena rõhutan kvaliteetse koolihariduse kättesaadavust maal. Gümnaasiumivõrgu osas tuleb teha ümberkorraldusi, kuid lubamatult vähe räägime alg- ja põhikoolidest. Korralikku haridust andvad alg- ja põhikool peavad olema kodu lähedal. See on noore pere jaoks tähtis. Rohkem peame panustama põhikooli ja selle eest kavatsen ka edaspidi seista.

Vanemad peaksid lastes rohkem huvi äratama kutsehariduse vastu. Väärtustame vähe praktilisi erialasid. Elu näitab, et praktiliste erialade inimesed on ka tublid töökohtade loojad ja seda ka maal. Koolides on vaja edendada ettevõtlusõpet ja õpilasfirmasid, et arendada õpilastes ettevõtlikku meelt. Olen selles osas saanud oma tuge pakkuda nii maavanema ametis kui ka Riigikogu eelmises koosseisus majanduskomisjoni juhtides ja nüüd kultuurikomisjoni juhina.
Arvestades Kagu-Eesti kultuurilist tausta, oleme algatanud Vana Võrumaa arenguprogrammi ettevalmistuse, mis aitaks siinses piirkonnas ühendada kultuuri ja ettevõtlust. Üldse on oluline tõsta meie kandi inimeste eneseteadvust, sest siis peavad ka teised meist rohkem lugu. Sellest johtuvalt tegin aastaid tagasi ettepaneku „Uma peo” korraldamiseks. See pidu on meie kandi mainet tublisti tõstnud.

Kagu-Eesti saadikurühmas on meie piirkonna mured selle Riigikogu ajal mitmel korral päevakorral olnud. Oma võiduks võime näiteks lugeda, et suutsime veenda päästeametit vajaduses säilitada Värskas päästekomando. Saadikurühma juhina võin kinnitada, et lähiajal võtame päevakorda Euroopa Liidu järgmise eelarveperioodi prioriteedid ja seda selles valguses, et enam toetusraha suunata maaelu mitmekesistamise ning elu- ja ettevõtluskeskkonna arendamiseks maal.

Kagu-Eesti piiriäärset paiknemist arvestades pean tähtsaks piiriülest koostööd Venemaaga. Olen algatanud või aidanud algatada mitu piiriülese koostöö projekti Venemaaga, mis on meie piirkonnale kasulik. Need on toonud siia lisaraha, andnud tööd inimestele ja parandanud elukeskkonda. Ka seda suunda tahan jätkata.

Ester Tuiksoo (Keskerakond): Kahetsusväärselt on Eesti maapiirkondades elavatel  inimestel sundolukord: Eesti keskmise palgaga töökoha leidmine on maapiirkonnas raske, mstõttu leiavad paljud tööealised inimesed töökohad linnades või välismaal. Hakkan end ilmselt kordama, aga regionaalpoliitika on täiesti olematu teema valitsuse ja juhtiva ministri jaoks. Rääkimata geograafiliste erisuste, näiteks maksusoodustuste vms rakendamisest.

Tean vaid üht omavalitsust, Tallinna linna, kus tegeletakse inimeste abistamisega töökohtade leidmisel. Avaramalt mõtlevad inimesed mõistavad, et see on kasulik kogu riigile, kasvõi maksude laekumise näol riigi kassasse. Valitsus aga ei ole loonud ühtegi reaalset töökohta, ka investeeringud Kagu-Eestisse on tagasihoidlikud. Ka uus piiripunkt pakkus suhteliselt vähe töökohti.

Kui kagueestlane soovib elada selles kaunis Eestimaa nurgas, on ta sunnitud kaugemalt tööd otsima. Pikalt kodust kaugemal töötamine jätab aga jälje peresuhetele, lastele ja külakogukondadele. Paljudes külades on vaid tublid memmed alles jäänud, elades ühe suitsuga majas ja toetades veel oma sissetulekust lapsi. Hiljem saab majast suvekodu … Loodan väga, et mu arvamus on ennatlik.

Olles Euroopa Liidu Asjade Komisjoni ja Maaelu Komisjoni liige, olen teie tõstatatud teemal  seisnud nii eelmisel kui ka tulevasel finantsperioodil (2014–2020) õiglaste toetuste maksmise eest Eesti põllumeestele ja maapiirkondade ettevõtlusele. Seega jälgin tähelepanelikult, milliste positsioonidega valitsus praegu Brüsselis läbi rääkimas käib.

Ülo Tulik (IRL): Inimesed lahkuvad eelkõige sinna, kus on hästitasustatud töökohad. Maapiirkondadest lahkumist saab vähendada ainult uute töökohtade loomisega ja ilmselgelt õigesti teevad need omavalitsused, kes panustavad sellistesse ettevõtmistesse, mis aitavad uusi töökohti luua. Usun siiralt, et kompetentsikeskuse eduka käivitamise korral, Võrumaa kutsehariduskeskuse eestvõtmisel ja riigi toel (riik on selleks ettevõtmiseks eraldanud vanas vääringus ligi 50 miljonit krooni), on võimalik Kagu-Eestis seda probleemi tunduvalt leevendada. Võrumaa tulevik sõltub eelkõige nendest otsustest, mida teevad tõmbekeskuste omavalitsused ja kindlasti ei tohi riik jääda siin kõrvaltvaataja rolli. IRLi fraktsioon on pidanud mitmeid tuliseid arutelusid koos oma ministritega sel teemal, kuidas riigi osalust tööhõive osas suurendada. Võrumaa puhul on tähtis lahingukooli ja loomulikult ka mitme teise riigiasutuse kohalolek maakonnas, kuid selleks peavad head tahet näitama ka kohalikud omavalitsused. Nursipalu laskevälja küsimuse lahendamine on üks näide. Sisekaitseakadeemia asukoha üle võib vaielda lõpmatuseni, aga tähtis on jõuda arusaamisele, et paljude riigiasutuste asukoha valiku läbi on võimalik suurendada riigi kohalolekut maapiirkondades. Soome riik võttis aastaid tagasi vastu otsuse, mille kohaselt uued riigi rajatavad asutused avatakse väljaspool pealinna, juhul muidugi, kui nende vajadus on hädavajalik. Usun, et sellisele arusaamisele on ka meil vaja jõuda. Eelkõige peavad meie ministeeriumid üle vaatama oma haldusalad ja andma hinnangu, millised asutused võiksid olla väljaspool suuri tõmbekeskusi. Hetkel on minu jaoks tähtis Võrumaa kutsehariduskeskuses toimuv, kuidas jätkub selle kooli eestvõtmisel Antslas kutseõppe korraldus ja mis saab Vastseliina internaatkoolist. Tegemist on väga suures mahus töökohtade kadumisega ja nagu elu on selgelt näidanud – kõige valusam on haritud inimeste lahkumine piirkonnast. Pean tähtsaks Eesti halduskorralduse uut lahtimõtestamist ja kohandamist muutunud oludele. Maakond on üks tähtsamaid tahke, mille järgi inimene ennast määratleb, aga meil puudub praeguseni teadmine, kes esindab maakonda. Selleks pole ammu enam maavanem ega ka omavalitsuste liidu juht. See küsimus vajab lahendamist. Oluline on jõuda selleni, et riik peab maakonna esindajaga kõik tähtsamad otsused, mida riik regioonis planeerib, kooskõlastama. Läbi selle on võimalik saavutada olukord, kus erinevad riigiametid oma struktuurimuutuste läbiviimisel peavad arvestama rohkem kohalike oludega.

Kalvi Kõva (SDE): Tõsiasi on, et kui ei ole tööd, siis pilk suundub piiri taha. Väljarände aeglustamiseks kõige esmasem ülesanne on riigi tugisüsteemi väljatöötamine, mis aitab maal kaasa uute töökohtade loomisele. Selles osas on riigil kanda selge roll – tuleb asuda protsessi suunama. On tore rääkida valgustatud kergliiklusteedest ja kiirest internetist, aga kui samal ajal suletakse postkontoreid ja päästekomandosid, ei kaugene inimestest mitte ainult teenused inimestest, vaid maalt kaovad ka praegused töökohad. Loomulikult on uute töökohtade loomine ennekõike ettevõtjate rida. Teisalt ei ole valitsus seni teinud midagi selleks, et ettevõtja eelistaks uue tootmise rajamisel näiteks Võrumaad Harjumaale. Samas on riigil olemas teatavad hoovad. Pakun välja mõned lahendused. Kui ELi toel tehtavate investeeringute puhul oleks maal tegutsevatele ettevõtetele omaosaluse määr 50 protsendi asemel näiteks kümme protsenti, tekiks kohe motivatsioon arendada ettevõtlust soodsamas piirkonnas. Samuti tuleks vähendada oluliselt maale ettevõtet rajava ettevõtja kolossaalset ampripõhistliitumistasu Eesti Energiaga.

Inara Luigas (Keskerakond) ei vastanud.

Priit Sibul (IRL) ei vastanud.