Eesti filmid, mis toovad ekraanile elu, mis on päriselt meie

Eesti film on viimasel kümnendil muutunud järjest elulähedasemaks. See ei tähenda ainult realistlikku stiili, vaid ka seda, et üha rohkem filme räägib lugusid, mis tunnevad end ära meie endi sees. Eesti filmid ei vali lärmakat lavasära, vaid liiguvad vaikselt – mööda külateid, läbi metsade, majade vahelt, otse inimese sisse. Need on lood, mis puudutavad just neid, kes elavad väljaspool suurlinna saginat. Võrumaal, Valgas või Antslas — vahet ei ole, need filmid räägivad meist, meie inimestest, meie tunnetest.

Vaiksed külad ja tugevad inimesed

Võrumaal ja mujalgi on elu sageli vaiksem, aga mitte vaesem. Just selliseid kogukondi kujutavad filmid nagu Tõde ja õigus – võitlus maaga, põlvkondade pinged ja inimene looduse keskel. Aga mitte ainult ajaloos. Ka kaasaegne film Ma ei tule tagasi toob ekraanile maapiirkonna elu karmid valikud ja inimlikud vajadused – kuuluda kuhugi, hoolida ja otsustada. 

Samasugust sisemist pinget kannab endas ka Roukli, mis viib vaataja kaugelt rindest maha jäetud paika, kus vaikuse ja teadmata tuleviku taustal rullub lahti inimeste sisemaailm. Seal ei käi sõda relvadega, vaid inimese sees – üksinduse, hirmu ja vastutuse kujul. Sellised filmid annavad edasi tunnet, et iga paik, ka kõige kaugem, on väärt lugu ja kuulamist.

Tunded, mis ei mahu sõnadesse

Maal elades on vaikust rohkem kui linnas – ja just seda vaikust oskavad mõned Eesti filmid hästi kujutada. 

Skandinaavia vaikus on intiimne ja vaikne film, mis uurib traumade ja vaikuse vahelist pinget. See ei ole film, kus asjad laheneksid läbi dialoogi. Selle asemel räägivad pausid, kehakeel, vaikne tee. 

Sarnast delikaatsust leiab ka filmis Kertu, mis jutustab keerulise loo armastusest ja usaldusest väikeses kogukonnas. Nendes filmides on midagi sügavalt äratuntavat — olukorrad, mida ei saagi sõnadesse panna, aga mida inimene, kes tunneb vaikust ja hingepeeglit, mõistab kohe. Eesti filmid ei tõsta häält, vaid annavad ruumi.

Väikesed lood, suured mõtted

Väikestes kogukondades toimuvad sageli suured muutused, mis jäävad teistele nähtamatuks. Film Seltsimees laps näitab, kuidas üks tüdruk kogeb nõukogude aja äkilist karmi reaalsust ja mida tähendab - lapse silmade läbi - elada keset süsteemi, mida ta ei mõista. 

Võta või jäta keskendub mehele, kelle elu pöörab pea peale lapse sünd – mitte valik, vaid olukord, mille ees ei saa mööda vaadata. 

Sellised filmid ei vaja suuri kulisse ega ilutulestikke. Piisab ühest toast, pilgust, hetkest. Just need hetked jäävad vaatajale meelde ja näitavad, et iga elu on filmivääriline.

Miks just Eesti filmid räägivad nii vaikselt ja ausalt?

Eesti ajalugu ei ole olnud vaikne – see on olnud täis sõdu, okupatsioone, küüditamisi ja katkisi elulugusid. Ometi on siinne elu õpetanud inimest vaikima, taluma, kandma endas seda, mida sõnadesse ei panda. Just seetõttu räägivad Eesti filmid sageli läbi vaikuse – mitte sellepärast, et midagi poleks öelda, vaid sellepärast, et öeldu kaalub palju. 

Välismaised filmid räägivad sageli sellest, kuidas maailma päästa; Eesti filmid sellest, kuidas jääda inimeseks siis, kui maailm ümberringi mureneb. Need lood ei ehita kangelasi, vaid näitavad inimesi – tavalisi, eksivaid, püüdlevaid. Nende ausus seisneb selles, et nad ei idealiseeri elu, vaid peegeldavad seda, mis on – koos oma vaiksete hetkede, vastuolude ja igatsustega.