Vaesus ei tohi olla päritav

Lasteombudsmani läbi viidud uuringu andmete järgi elab Eestis vaesuses või vaesusriskis kokku 63 000 last. Nii on peaaegu iga viies Eesti laps sunnitud igapäevaselt taluma puudust, samas kui tema võimalused enda olukorra leevendamiseks on äärmiselt piiratud.

Majanduslik ebavõrdsus on ühiskonnas alati olemas olnud ja jääb ka edaspidi. Loodus on meile andnud erinevad eeldused elus toimetulekuks. See on olemuslik tõsiasi, mida tuleb aktsepteerida. See ei tähenda, et ühiskond peaks nõrgemad endast eemale tõukama, nagu antiikses Spartas. Pealegi on „nõrkus” väga suhteline mõiste, mis võib järgmisel hetkel osutuda hoopis tugevuseks. Oleme kokku leppinud, et ühiskond aitab endast nõrgemaid ja püüab siluda neid konarusi, mille looduslik valik paratamatult tekitab.

Küsimus on selles, kui hästi me sellega toime tuleme. Vaadates otsa vaesuse statistikale, võiks öelda, et mitte eriti. Ääretult lihtne on sellisel juhul öelda, et riik ja omavalitsused ei tee mitte midagi või teevad valesid asju. Süüdistamine ei vii meid edasi. Edasi viib konstruktiivne kriitika ja selge ettekujutus, mida tuleb teha, mis on võimalik ja mis mitte. Sellest juhindudes tuleks käsitleda ka meie ees seisvat laste vaesuse teemat ja üldse sotsiaalse turvalisuse küsimusi. Ühiskond ei suuda likvideerida vaesust kui sotsiaalset nähtust, aga me peaksime olema võimelised tagama kõigile võrdse stardipaku teel ellu.

Raha on alati vähe ja ükspuha, kui võrdselt seda jagad, kellelgi on sellest ikka puudus. Raha vähesus ei saa aga olla argument, et lastele mõeldud avalikud teenused jäävad osadele noortele kättesaamatuks.

Et osad inimesed vaesuvad, on paratamatus, kuid vaesus ei tohi olla end taastootev ega päritav. See tähendab, et vaeste perede lastel peavad olema jõukamatega samaväärsed või lähedased võimalused alustada täisväärtuslikku elu. Lapsed ei tohi langeda vaesuslõksu, neil peab olema võimalus välja rabeleda.

Praegu on vaesematest peredest tulnud lastel tihtipeale raskusi klassikaaslastega ühte sammu astuda. Neil pole alati võimalik minna klassiekskursioonile, sest puudub raha, neil pole võimalik osaleda huvialaringides, sest vanemal pole võimalik maksta huvikooli õppetasu. Need lapsed jäävad seetõttu teistest kõrvale ja kaaslased võivad olla uskumatult julmad – enne, kui täitunud esimene aastakümme, on laps sotsiaalses plaanis juba paika pandud ning nii-öelda sildistatud. Sestap tuleks laste vaesusega tegelemisel panna rõhk võrdsete võimaluste tagamisele. Kui vanematel raha pole, aga laps tahab spordikoolis käia, tuleb selleks raha leida, nagu ka ühiseks teatrikülastuseks jne. Mõistagi vaadatakse sellisel juhul otsa omavalitsusele – antagu eelarvest raha juurde. See on üks võimalus, kui volikogu nii kokku lepib. Tänavu kulutab Võru linn oma kolme huvikooli, noortekeskuse, sporditegevuse ja mittetulunduslikele huvikoolidele üle 1,4 miljoni euro. See on 12 protsenti linna eelarvest, millest olulist suurenemist on lähematel aastatel raske ennustada. Ainult omavalitsusele lootma jääda pole mõistlik, sest tema eelarve on piiratud. Omavalitsuse eelarve on küll üks vahend, mille kaudu kogukond teeb oma valikud, kuid mitte ainus vahend.

Rohkem kodanikualgatust

Meil on olemas ka spordiklubid, vabatahtlikud ühendused, usulised kogudused, kelle võimuses on moodustada näiteks vaeste laste toetamiseks fonde, stipendiume. Meil ei korraldata just väga palju tuluõhtuid, et koguda raha näiteks vaestest peredest Võru laste toetamiseks. Selleks, et maksta kinni huviringitasud, spordivarustus jne.

Laste vaesuse vastu on võimalik saada vaid siis, kui ühiskond tervikuna teadvustab, et see on probleem. Lapsed on ju meie tulevik, meie esimene pensionisammas.

Oleme kokku leppinud, et riik kulutab kaks protsenti rahvuslikust koguproduktist riigikaitsele, kuid laste sotsiaalse turvalisuse asjus meil sellist kokkulepet pole. Samas ei saa öelda, et tehtud poleks midagi. Juba aastaid on riik ja kohalikud omavalitsused ühiselt taganud põhikooli õpilastele tasuta koolilõuna, kinni makstakse kooli töövihikud ja märkimisväärne on summa, mis kulub lapsevanematele taskukohase laste huvihariduse rahastamiseks.

Võru spordikoolis on kümnendik õpilastest vanemate majandusliku olukorda silmas pidades õppetasust vabastatud. Tasuta huviharidust saavate laste arv võiks olla suurem, et tagada noorte mitmekülgne areng, sõltumata nende pere majanduslikust võimekusest. Vaesus on küll paratamatus, kuid vaesus ei saa olla argument, miks osa lapsi peab teatud hüvedest ja võimalustest ilma jääma.