Kauksi Ülle: „Olen vaba inimene ja loon, mida tahan!”

Võrukeelse kirjanduse renessansi üks võtmefiguure Ülle Kahusk ehk Kauksi Ülle saab sel nädalavahetusel 50. Juubelit tähistatakse muuhulgas spetsiaalse konverentsiga Tartus. Kindlasti on Üllel olulisi teeneid selles, et viimasel rahvaloendusel märkis end võru keele (bürokraatide terminiga küll murde) oskajateks hämmastavalt suur arv inimesi – koguni 87 000. Selles sünnipäevaintervjuus püüdsin aga püsida rangelt isiklikus diskursuses.

Millal täpselt ja kus sündisid, kus koolides oled käinud, mis on sinu laste nimed, kui vanad nad on jne? Millised on sinu tähtsamad töökohad ja olulisemad kirjanduslikud saavutused?

Sündisin sügise sünnipäeval, pööripäeval, 22. septembril 1962 kell 23.30, kuid kella oli keeratud ja kirja läks 23. septembri esimene pooltund. Saarlase küla on ikka Pärlijõe ääres. Palu talu. Jõevulin, maja mäe otsas keset metsa, tuul, pilved, puude kohin. Ilus lapsepõlv oli ema Külli ja vanaema Elisabethi tiiva all. Lapsepõlv möödus võro keeli, kirjakeelt õppisin raamatuid lugedes.

Kooli viis vanaema mu Rõugesse. Sealt edasi läksin Võru 1. keskkooli, mida tookord Reimani gümnaasiumiks hüüti, õmblusklassi. Helga Laanpere oli suur õpetaja. Klassijuhataja Viktor Puolakainen viis mind varakult kurssi budismi ja hõimuliikumisega.

1981. aastal läksin Tartusse. Tartu ülikoolis õppisin ajakirjanikuks. Luuletusi avaldan 1980. aastast. Töötanud olen Tartus kirjanike majas, aga ka Võru raadio peatoimetajana aastatel 1991–1993 ja Fenno-Ugria Tartu keskuse juhatajana 13 aastat. 2003. aastal kolisin Obinitsa. Pean seal koos oma kunstnikust ja sootskast kaasa Evar Riitsaarega kunstide ateljeed-galeriid. Viimased seitse aastat olen vabakutseline kirjanik.

Lastest on Maali, Salme, Päivi ja Niilo juba suured inimesed – oma leivas, oma karja ja paarilise leidnud. Maali kolm poega – Joonatan, Mattias ja Miko – on tragid ning vahvad. Kodus on meil veel Leelo ja Truvar.

Ei teagi, mitu raamatut olen avaldanud – üle 15 kindlasti. Luulekogusid, romaane, jutukogusid, näidendeid. Olen olnud nii võru kui ka setu aabitsa loojate seas.

Auhindu kah on antud vahel: Bernard Kangro, Gustav Suitsu ja Vabarna Anne nimelist ning Underi stipendiumi. Eesti aasta naine tehti minust 2008. aastal.

Millega sa praegu loomingulises mõtted tegeled? Mida sa enne 60 aasta juubelit kindlasti ära teha mõtled? Ja vastupidi: mille kohta sa arvad, et vaat seda ma enam küll ei tee, kuigi kunagi tahtsin?

Mõtlen järele, elan ajalukku sisse, õpin kõiksugu kunste, kirjutan ajaloolisi näidendeid, luulet ja loon aegamisi mitmeosalist ajaloolist romaani. Ent sellised asjad küpsevad aegamööda. Seda, mis olen tahtnud, olen kogu aeg teinud. Muud ma ei viitsi.

Sa olid ja oled vist praegugi seotud hõimuliikumisega. Kuidas on selle aja jooksul Venemaa soome-ugri rahvaste olukord ja mentaliteet muutunud?

Minu side hõimurahvastega ei ole katkenud. Minu algatatud etnofuturismi liikumine ei ole hääbunud, vaid üha laieneb. See on 1990. aastatel loodud filosoofia, mis aitab oma rahva iidsete tarkuste, kunstide ja jumalate toel viia oma hõim tulevikku. Olin hõimuliikumisega seotud ametis 1993. aastast ja siis oli Venemaal vabam moment. Tärkasid noorteliikumised, kunstnikud tegid suuri värvilisi pilte muistse ajaloo ja usundi ainetel, loodi rahvalauluansambleid, loodi moodi vanade rõivaste ainetel. Siis hakati põletama muuseume, peksti keeleteadlasi või juhte. Nüüd suletakse koole, kiusatakse taga Eesti ja Soomega suhtlejaid. Mu kaks kaasvõitlejat on juba lindudega ära lennanud … Neil on väga raske.

Jaak Prozes kirjutas hiljuti, et viimasel soome-ugri kongressil Ungaris käidi välja idee nimetada igal aastal üks koht soome-ugri kultuuripealinnaks ja et esimene selline võiks olla Obinitsa. Mis seal Obinitsas nii olulist on?

Ka setu liikumine omab ühte etnofuturistlikku tiiba totaalkonservatiivse kõrval. Tegeleme setu kunstidega, loome teatrit. Kogukond teeb palju asju koos. Küla on väike, kuid rikas kultuuriasutustest ja loojatest. Siin on muuseumitare, käsitüü kogo käsitöökorrus, setu seltsimaja setu toitudega, meie ateljee-galerii, vähemalt kolm leelokoori. Uut kaasaegset kultuuri tehes ei ole unustatud vana ja iidset. Obinitsast saab väljaspool Setumaad sündinud setu endale setu riided ja ehted tellida, käsitööd õppida, raamatuid ning plaate soetada, setu toitu süüa jne. Kõige kiuste tehakse oma kultuuri. Kõnõlamine ei massaq midägi, nagu ütles võru raadio klassik Toomõ Juhan.

Juba 1994. aastast, mil tõin esimese noorte loojate etnofuturismi konverentsi külalised Obinitsa, on koostöö tihe, iga aasta käiakse siin ja Obinitsa omad käivad seal.

Kuidas su vanemad lapsed oma elukutsevalikud tegid ja kelleks su nooremad lapsed saada tahavad?

Lapsed on kõik oma tee ise valinud. Mõni lugu on tähtedes kirjas. Vanem tütar Maali sai oma nime ühe vanavanatädi, Sika Maali järgi, kes oli rahvalaulik ja küla ämmaemand. Pidasin nime pannes silmas rohkem rahvalauliku poolt, kuid kui 17aastane tütar tuli koju pärast sõbrannale sünnitusel tugiisikuks käimist ja lubas hakata selleks, kes lapsi ilmale aitab, tuli mul meelde ka vana Maali teine amet. Tütar õppiski ämmaemandaks. Koob ka setu sukki ja muud. Kolm poega on tal kantseldada.

Salme on riigiametis ja tegutseb ka tantsutreenerina. Mängib karmoškat, teeb käsitööd, nukud on praegugi Pihkvas näitusel. Päivi on turismi ja toitlustamist õppinud, tegeleb pildistamisega, teeb ehteid, mängib näidendites. Niilo on kokk, mängib näidendites. Evar, Salme ja Niilo on tulnud karguse- ja kasatskimeistriteks Setu Kuningriigi päeval.

Leelo tahab mingit ametit, kus väikeste lastega saab tegelda. Truvar tahab mõõka ja raamatut teha.

Sa elad kaua Setumaal ja mitmed mu tuttavad arvavad, et oled setuks hakanud. Kas oled? Kas selline identiteedi muutmine on üldse võimalik – et tuled ja hakkad setuks?

Tartus elasin 20 aastat. Tartlased lubasid mul rõõmuga olla Kauksi Ülle Võrumaalt. Seal kirjutasin enamuse oma seni ilmunud loomingust. Vanemuine mängib mu näidendeid.

Setumaal elan aasta ringi alates 2003. aastast. Setu kultuuri vastu tunnen huvi lapsest saati, kui kuulsin Kubjal neid laulmas. Ülikooli ajal tutvusin Hao Pauli ja Piho Marega. Lugesin setukeste laule ja tundsin huvi nii setu kui ka hõimurahvaste laulu, kirjanduse, omausu ja rahvariiete vastu. Võru raadios tegin setu saadet. Varsti pärast seda leidsin kapist pool aastat enne mu sündi surnud vanavanaema sünnitunnistuse, kus oli kirjas: Alice Johanna Webber, sündinud Vilo külas Vilo vallas. Nii et üks mu vanavanaemadest on olnud setumaalane. Tema kootud sukmanikangast õmmeldi mulle kelgupüksid …

Ma laulan setu kooris, kuid ma laulsin neid laule juba Tartus. Käisin läbi setu käsitöö koolituse, õppisin vöid ja kangast kuduma, pitsi heegeldama ja muud sellist. Mulle on alati käsitöö meeldinud. Setu käsitöö on väga keeruline ja täpne. Väga arendav. Lemmikkunst on mehe graveeritud puuklotsidega tekstiili trükkimine. Eriti armastan teha pühasid linikuid ikooninurga tarbeks. Praegu trükin samal meetodil oma kohe ilmuva luulekogu „Palunõiaq” kaasi. Nii saan luulekogule kaaned, mis kõik üksteisest erinevad. Sama raamat, kuid iga eksemplar on ainukordse väljanägemisega.

Kes on kellele rohkem andnud: sina setudele (pean silmas eelkõige „Taarkat” ja „Pekot”) või nemad sulle?

Teatraalne rahvas. Teeb hästi teatrit. Olen õnnelik, et mind saadeti selle õnnetähe alla. Ma sain võimaluse teha täiesti rahvuslikku teatrit. Soovin võimsate teatritükkide loomist jätkata.

Lava-„Peko” erineb tunduvalt sinu raamatuvariandist, eelkõige on osa tegelasi välja kärbitud. On sul millestki kahju ka, mis sealt välja jäi?

Need on kaks erinevat näidendit. Esimene variant ei ole loodud opereti moodi asja silmas pidades. Pigem kammerlikuna. Küllap mängitakse kunagi toda ka.

Kas keegi pole tulnud idee peale ka „Pekost” film teha? Mida sa sellest ideest arvad?
Film on iseasi. Film ja teater on eri asjad. Filmi võiks teha „Pühakust” – Barbara Juliane von Krüdenerist, kunagisest Viitina mõisaprouast, kes algatas Euroopa Liidu eellase Püha Liidu – algul see oligi filmina mõeldud. Samuti on täiesti filmilik romaan „Paat”.

Filmi tahaks küll teha. Olen valmis õppima ja koostööd tegema.

Kuidas oled rahul tänase Võrumaa (mõtlen nii praegust Võru maakonda kui ka Vana-Võrumaad) kultuuriarengutega? Kust king kõige rohkem pigistab? Mida sa ise teistmoodi teeksid, kui vaba voli antaks?

Vana-Võrumaa on eneseteadvuse ja vanade omakommete ning keele austamisega ülesmäge läinud. Siiski on noorte keeleoskus tehniliselt väike. Kõigis koolides ja lasteaedades peaks juba selle aja peale olema soovijatel võimalik võru keelt õppida. Võrumaal on teadust ning teadlasi alati hinnatud, kuid ka siia tungib mingi mentaliteet, et ilma hariduseta inimesed on targemad ja kipuvad veel juhtideks ka. Piinlik on praegu peale surutav võru keele ortograafia, kust on välja roogitud kõik keeletunnused, mis teeb sellest keelest iidse keele. Selline keelekuju ei sobi ilukirjanduse, teaduse ega kooliõpetuse jaoks.

Veel hullem on poliitika jätta ilmutamata kirjandus, mis on keerulisemas kirjaviisis, näiteks võru kirjanduse õpik. Midagi preisilikku kumab. Midagi poeedile hoiatavat.

Mina olen vaba inimene ning teen seda mida, ma saan, oskan ja tahan. Loon.  

Said alles mõne aasta eest (millal täpselt?) teada, kes su isa on. Kas seetõttu on nüüd kuidagi uhkem ja väärikam tunne ka juubelit pidada?

Ikka teadsin, kes on mu isa. Ema ikka kordas, et ta oli kõige parem ja tuleb kunagi tagasi. Isiklikult tuttavaks sain temaga kümme aastat tagasi. Väga andekas ja tore inimene. Isa kasvatab last ka siis, kui nad üksteist ei tea või ei tunne või nad koos ei ela. Siis on see teistmoodi.

„Sünnipäevanumber 50 on midagi sellist, mida justkui peaks suure peoga ja külalisterohkelt pidama, aga võib ka teisiti.” – nii kirjutas Kroonikas sinust kuu aega vanem Vilja Savisaar-Toomast. Milline on sinu arvamus?

Minu sünnipäev langeb sellisesse aega, kui sügisannid valmivad ja inimesed pärast suve jälle seltsielu alustavad. See on alati juba aja poolest olnud midagi hooaja alguse peo laadset.

Perega koos otsustasime, et selleks ajaks teen valmis mõned pooleli olnud raamatud ja lapsed aitavad laudu katta. Tulevad, kes tahavad ja saavad.

Mis su sünnipäevalaual kindlasti peab olema?

Täidetud munad ja kõrvitsatort, sõir ning seenesalat. Aga mida mu kokast poeg Niilo üllatuseks valmistab ja kuidas Päivi selle kõik serveerib, ma tõesti veel ei tea.

Milline (millised) on seni olnud su meeldejäävaim(ad) sünnipäev(ad)?

On olnud kõike. Lapsepõlvest meenub lugu kümnendast sünnipäevast, kui külas veel nutriaid kasvatati. Vanaema tegi nutriahautise koorega. Ütles, et see on kanaraguu. Kõik sõid, küsisid veel. „Tohoq, mul taad nuutrit köögih viil küländ!” – ja kõik sööstsid trepile öökima.

20 saada oli tore. Tartus ühikas, kohal olid tookordsed moepoeedid Beier ja Kurvits ning mõned praegused ajakirjandusmagnaadid. Mart Juur ja Peep Pedmanson olid kursusel mu pinginaabrid. Veini saadeti ringi savikausside komplektis. Pokaale pole mul senini.

30. sünnipäeval külastas minu pidu Mark Kalev Kostabi, kes jooksis varem ära Tartu linnavalitsuse vastuvõtult.

40. sünnipäeval olin külalistega Vigala Sassi pool. Pidasime sügispalvust.

Seekord siis Tartu–Obinitsa–Tallinn.