Kui paljud meist on mõelnud viimasel ajal tänutundega politseile või mõnele politseinikule tehtud töö eest aitäh öelnud? Kasvõi siis, kui on õnnestunud varastatud asi tagasi saada või konfliktile lahendus leida? Küllap on nii mõnedki sunnitud tunnistama, et eriti mitte. Ka põhjus on varnast võtta – kas ei ole seda teha viitsitud (küll politsei saab ise aru, et ta on vajalik) või pole seda peetud vajalikuks (see on politsei töö, mis ma neist ikka tänan). Tänamisest märksa sagedamini ollakse politsei peale kurjad: miks pole seda või teist kurjategijat juba kinni püütud ja miks süütegude menetlemine nii kaua aega võtab?

Võru piirkonnapolitseinikega vesteldes jäi kummitama vastuolu – inimesed, kes teevad oma tööd südamega, saavad selle eest väga vähe kiita. Mis veel hullem – heade kavatsustega politseiniku ees tuntakse hirmu ja ka lapsi õpetatakse politseid kartma.

Ometigi on politseilt palju õppida. Kasvõi suhtumist kolleegidesse. Hea oli kuulda Võru politseinike kirjeldusi sellest, kuidas üksteist töö juures aidatakse, sealjuures veel puhkeajast, ja kuidas puhkust võttes arvestatakse sellega, et kõik suve nautida saaksid. Mõni ime siis, et kõik kolm piirkonnapolitseinikku, kellest tänases loos juttu tuleb, on oma ametis nii pikalt vastu pidanud.  

Politseinikud märkisid sedagi, et alati ei ole nende töö eesmärk inimeste karistamine. Sageli näevad nad endal ka tülipoolte lepitaja ning isegi psühholoogi ja pedagoogi rolli. Suurimat rõõmu tunnevad nad aga sellest, kui saavad inimesi aidata. Ent aitamine on kahepoolne asi: see sujub kõige paremini siis, kui sellele kaasa aidatakse, kuid selleks on vaja usaldust. „Ka meie vajame inimeste abi,” tunnistasid Võru piirkonnapolitseinikud.

Tänapäeva politseinik ongi eelkõige seaduskuuleka kodaniku abimees, kes annab endast parima, et tema piirkonna inimestel oleks turvaline elada. Ent ka kodanikud saavad oma politseinike aitamiseks palju ära teha. Alustada saab kasvõi enda hoiakute muutmisest. Ei ole vaja karta, kui politseiauto su kõrval peatub. Politsei võib lihtsalt soovida juhtida su tähelepanu asjaolule, mida sa ise tähele ei pannud – näiteks koju ununenud kiivrile või mittepõlevatele autotuledele.

Politsei ees hirmu tundmise võiks jätta kurjategijate hooleks. Korralikele kodanikele võiks politsei olla abimees ja sõber.