„Sõnad „poliitik” ja „erakond” on muutumas sõimusõnadeks,” noomis president Toomas Hendrik Ilves möödunud nädalal parteifüürereid Kardiorgu vaibale kutsudes. Kuna erakondlik kuuluvus on vaid ligi 30 000 eestimaalasel ja ülejäänut 97 protsenti elanikkonnast eelnimetatud terminid otseselt ei puuduta, võib Ilvesel seekord vägagi õigus olla. Ei möödu ju viimasel ajal ühtegi kuud, kui mõni väiksem või suurem parteiline sigadus avalikkusse ei lekiks.

Milline on aga meie erakondade usaldusväärsus üldse, kui ainuüksi juba valijateni jõudvate susserdamiste osakaal ületab ka riigipea talutavuse piiri?

Niinimetatud Ojulandi skandaali ilmsikstulekul kirjeldati meedias oravapartei maakondlike rakukeste käitumismustreid, see tähendab võltsimisskeemide sarnasust. Ühtlasi on ilmselge ka parteilaste üldine käitumismuster: omasid hoitakse, vassimisi ja omakasupüüdlikke tehinguid varjatakse.

Õigus on ka presidendi etteheitel erakondade suletusele, eneseõigustusele ja konkurentide mahategemisele. Oleme 20aastaste erakondlike demokraatiataimede kasvatamisel jõudnud nii kaugele, kus igaüks neist püüab teistest parem näida, neist üks aga soovib kirjutada enda kontole kogu Eesti edu ja selle üle uhke olla. Parteide võimekuse ja võimukuse eesmärgiks on saanud liikmete arv, mitte erakondliku tegevuse kvaliteet ning riigi kui terviku areng. Parteide tuumikud on klannistunud kiivalt võimu hoidmise nimel mis iganes meetodeid kasutades ja ainult ebasoodsate asjaolude kokkulangemisel sealt üle parda heidetute suu läbi saab avalikkus teada erakondade tagatubades toimuvast. Siit koorubki üha selgemalt vastus kirjutise alguses toodud väitele, tekitades küsimuse: miks peaks üks aus inimene kuuluma erakonda, kui ta on vaid statistiline mutrike kõrgete funktsionääride manipulatsioonide ahelas?

Kui õhukeseks annab võimuloleku nimel riiki veel nülgida? Aasta algul võis pealinna tänavatel näha suuri loosungeid „Maksmata maksude eest saaks ehitada 105 lasteaeda”. 105 lasteaeda on ju ikka päris suur hunnik raha ja kui riik ei suuda seda kokku koguda, on tegemist kas ülima saamatusega või ükskõiksusega, et mitte öelda asjaomaste juhtide musta (vabandust, tumeda) südametunnistusega. Kui riik ei suuda kasseerida tulusid, siis kuidas on olukord kuludega, see tähendab nende kokkuhoiuga, seda tunneb omal nahal iga väljaspool suuremat linna elutseda püüdev kodanik.

Päästeteenistus on meil „päästevõimekuse tõstmise” loosungi all nii ära optimeeritud, et Eesti ühes suuremas linnas võib redelauto puudumisel keset päeva maja rahumeeli maha põleda, ilma et sellest eest mõni mundrimees või poliitik mingit vastutust kannaks.

Riigi tervishoiusüsteem on muutunud meditsiiniäriks, kus suuremad haiglad üritavad haarata klientuuri perifeersematest piirkondadest, sest haiglate tulemuslikkuse mõõt-ühikuks on kasum. Tasuta ravi (see, milleks iga töötaja makse maksab) järjekorrad on ületamas patsientide taluvuspiiri, kuid tihti samade tohtrite eraärina on hädavajajate ravi võimalik märksa kiiremas tempos. Milleks meile üldse haigekassa, kui reaalsus põhineb üha enam kaksikmoraalil?

Kaitseväeteenistus, mis võrreldes nõukogudeaegse kroonuga (viimast ülistamata) on kestvuselt pigem pioneerilaager ja teatud eas noorsandidele justkui kohustuslik, on reaalsuses pigem vabatahtlik, sest mingit karistust riigi teenimisest kõrvalehoidmisega ju ei kaasne.

Politseid on liikluses näha üha vähem (kaasa arvatud end puude vilusse peitvad tumepruunid ja hallid Škodad, mis Lõuna-Eestis kihutajaid tabada üritavad). Kuigi ükski politseireid ei möödu roolijoodikute tabamiseta ega ükski nädal raskete liiklusõnnetusteta, ei takista see siseministriks upitatud liiklushuligaanil hõiskamast, et liikluskultuuri paranemine on järjekindla tegevuse tulemus.

Näiteid erakondlikul klikidemokraatial põhinevast rahulolust pakub elu igast valdkonnast pidevalt. Kui aga parteide sisestruktuurid baseeruvad valskusel ja võimust kinnihoidmisel, siis kui tõsiselt tasub rääkida esindusdemokraatiast, juhtimisotsuste läbipaistvusest ja valijate arvamustega arvestamisest?

Juba oktoobris on igaühel meist võimalik anda oma hääl järgmiseks neljaks aastaks ühele või teisele poliitikule. Võru eluolu pole midagi muud, kui ühe veetilga peegeldus Eesti suuremal poliitikamaastikul. Globaalsem probleemistik on sama, vaid jagatav võimupirukas on väiksem. Ärgem rutakem oma häält ja hinge müüma neile, kes taas peaksid lubama Võrru veekeskust, vinget gümnaasiumit (betoon ei tähenda veel õppekvaliteeti), (valmiste-eelset) tasuta bussisõitu, uusi töökohti jms roosamannat! Ei tasuks usaldada oma tegevust kiivalt varjavaid koalitsioonipoliitikuid (kel täitmata hulgaliselt varasemaid lubadusi), prostituudina erakondi vahetanud mesijuturääkijaid ega teisi kiibitsevaid umbluuajajaid. Ainult valijate surve ja nõudlikkus võib pidurdada demokraatia kaaperdamist. Nõudkem igalt poliitikult väga konkreetseid tulevikulubadusi! Analüüsige detailselt iga poliitiku minevikukäitumist, pinnige neilt kõik teid huvitav välja ENNE valimisi, selmet kahetseda taas PÄRAST valimisi neli aastat, et tegite vale valiku! Nagu Statoili tanklas: tank first, pay after!