Umbes aastatel 970–931 enne Kristust Iisraeli riiki valitsenud kuningas Saalomon on tuntud oma tarkuse poolest. Kõige tuntum on lugu sellest, kuidas tema juurde tulid kaks naist, kes kisklesid lapse pärast. Kumbki väitis, et laps on just tema oma. Saalomon otsustas, et laseb lapse pooleks raiuda ja annab kummalegi naisele ühe tüki. Seepeale hakkas üks naine nutma ja ütles, et las teine naine saab lapse omale, vähemasti jääb ellu.

Saalomoni sulest pärinevad ka Piibli õpetussõnad. Ta kirjutab seal nõnda: „Uhkus on enne langust ja kõrkus enne komistust.” (Õp 16:18). Ja veel: „Tuleb uhkus, tuleb ka häbi, aga alandlikel on tarkus.” (Õp 11:2).

Saalomonil endal oli igati põhjust oma riigi üle uhkust tunda. Psalmis 72 antakse teada, et tema riik ulatus „merest mereni ja Frati jõest ilmamaa otsani” ning ta alamatel oli ses riigis hea elada, sest „viljarohkus on maa peal, mägede harjadel kahisevad viljapead nagu Liibanoni mets ja linna elanikke tärkab otsekui maast rohtu”.

„Uhke Eesti üle!” kuulutab nüüd ka Võru linnapilti ilmunud plakatilt vastu vaatav peaminister. Millegipärast mõjub see võõrastavalt. Ei tahaks tuua võrdlust Stalini-aegse loosungiga „Žit stalo lutše, žit stalo veseleje!”, aga vägisi tundub, et kangesti tahetakse väita tegelikkusele vastupidist. Vahel selline taktika töötab – kui midagi on väga valesti, kui sa ise oled midagi väga valesti teinud, siis väida vastupidist, hakka seda ise ka uskuma ja küll sa näed, teised usuvad ka. Aga kas iga kord ikka usuvad?

Optimistlikumad riigikogulased leiavad, et meil on põhjust olla uhke oma rahva, oma inimeste üle. Kindlasti, kui seda rahvast jätkub, kui neil inimestel on Eestis hea elada. Kui nad ise on oma riigi üle uhked. Kuningas Saalomon, kelle riigist rahva massilist äravoolu polnud, kirjutas nõnda: „Rahva rohkus on kuninga uhkus, aga rahva vähesus on vürsti hukk.” (Õp 14:28).

Seda, kas valitsejatel on põhjust oma riigi üle uhke olla, saab öelda vaid rahvas. Rahvas, kes on oma riigi üle uhke, ei lahku oma riigist. Ja vastupidi – inimesed lahkuvad, kui neil ei ole enam oma riigis hea elada, kui neil ei ole enam põhjust oma riigi üle uhkust tunda. Riigis elada tahtev rahvas ongi see, mis annab valitsejale mandaadi edasi valitseda. Kui valitseja on uhke oma riigi üle olukorras, kus rahvas seda ei ole, siis on see tühi uhkus, millel ei ole tähtsust ega tähendust. Tark valitseja praktiseeriks sellisel juhul mitte uhkust, vaid alandlikkust.