KÜSIMUS–VASTUS • Uhkuse eest hoiduma manitsevad nii Piibel kui ka mitmed Eesti vanasõnad. Alljärgnevatest vastustest saate teada, millise hinnangu annavad uhkeolemise kohta meie rahvaesindajad. Küsisime neilt: 1. Kas olete uhke Eesti üle ja miks? 2. Mida arvate vanarahvatarkusest, et uhkus ajab upakile? Kas see maksab ka tänapäeval?

Rein Randver (SDE): 1. Hetkel ei ole uhke. Meil on nii palju muresid ja lahendamata probleeme – kuidagi ei taha edeneda majandus (see on üles ehitatud põhiliselt teenindussfäärile) ning sellest tulenevad probleemid (inimestel ei ole tööd, mistõttu nad ei saa täielikult kasutada sedasama teenindussfääri ja selle tulemusena jääb riigile laekumata tulu). Tuhanded pered vaevlevad vaesuses, nende lastel ei ole võimalik osa saada koolivälisest arendavast tegevusest. Pensionärid, kelle sissetulek vähegi üle piiri ulatub, peavad maksma tulumaksu, tulumaksuvaba miinimum on liiga madal jne.

2. Jah, maksab. Seda saab hetkel kõige selgemini öelda olukorra üle valitsusparteis Reformierakonnas – üks skandaal järgneb teisele. Loodetavasti märkavad seda ka eestimaalased.

Tarmo Tamm (Keskerakond): Olen uhke selle üle, et meil on oma riik, oma keel, oma kultuur ja rahvas, kes selle kõige nimel on pikki aastaid võidelnud. Olen uhke, et väike Eesti on ELi, NATO ja WTO liige.

Uhkus ajab ka tänasel päeval upakile ja see vanasõna kehtib eriti praeguse valitsuse kohta. Kuidas on võimalik olla uhke Eesti üle, kui meilt lahkub igal aastal Haapsalu linna täis rahvast, meil elab 60 000 last allapoole vaesuspiiri, 80 000 inimest saavad miinimumpalka? Kuidas saab olla Eesti üle uhke, kui lahendamata on VEB Fondi lugu, Autorollo kaudu raha kantimine ja Eesti Energia nõukogu liikme soovil Painkülasse ehitatud viis miljonit eurot maksma läinud elektrijaama tulevik?

Kas me peaksime olema uhked, et riigieelarve on neljandat aastat järjest defitsiidis ja riigi võlakoormus kasvab suure kiirusega?

Lõpetuseks tahan öelda, et kui me ei hakka probleemidele lahendusi otsima ja inimeste elujärge parandama, siis neid inimesi, kes meie väikese Eesti üle uhkust tunnevad, jääb järjest vähemaks ja vähemaks.

Urmas Klaas (Reformierakond): 1. Jah, ma olen Eesti ja eesti rahva üle uhke. Me oleme palju saavutanud, üle elanud väga rasked ajad ja ikka edasi pürginud. Paljud mu välismaa sõbrad ja kolleegid imestavad: see pole võimalik, et üks miljoniline rahvas oma riiki peab ning nõnda edukalt. Me oleme tõestanud, et see on võimalik. Oleme mõnikord kuidagi norus ja justkui sisendame endale rahulolematust. Rahuolematus viib elu edasi seni, kuni see annab jõudu edasi pürgida. Kui aga rahulolematus muutub ilma põhjuse ja eesmärgita virisemiseks, siis hakkab see kahjustama enesehinnangut ning pärssima arengut. Arvan, et törts meelekindlust ja uhkust Eesti üle kulub meile kõigile ära.

2. Kui uhke tunne on siiras ja võtab kokku mingi pingutuse või saavutuse, siis upakile see ei aja. Mõistagi ei saa selle uhkustunde peale puhkama jääda ja vaja on edasi tegutseda. Seda me kõik ka kindlasti teeme.

Heimar Lenk (Keskerakond): 1. Muidugi olen ma uhke Eesti üle, nii nagu iga inimene püüab uhkust tunda oma kodu, kodumaa ja riigi üle. Ent ma ei saa mitte kuidagi olla uhke selle riigi valitsuse üle ja selle üle, milliseks on Andrus Ansipi seltskond meie Eesti teinud. Oleme ühest kõige rikkamast Nõukogude Liidu liiduvabariigist jõudnud ühe kõige vaesema Euroopa Liidu riigini. Meil on madalaimad palgad ja viletsaimad pensionid kogu Euroopas. Meie sotsiaalpoliitika ei suuda kutsehaigetele ega puudega inimestele elamisväärset hoolitsust pakkuda. Meie lastetoetused on naeruväärselt madalad. Meil on 60 000 absoluutses vaesuses elavat last. Meie toimetulekutoetusega ei elaks ükski inimene ära, kui keegi teine teda ei aitaks või ei toetaks. Meil ei jätku raha haridusele, meditsiinile, hooldekodudele.

Ainus, kus raha kokku ei hoita, on kaitsekulud. Kaks protsenti läheb Euroopa ühe vaesema riigi rahvuslikust rikkusest relvade peale! Kas me peame selle üle uhked olema? Arvan, et mitte. Küll võime olla uhked Eesti kauni looduse ja inimeste üle.

2. Muidugi ajab uhkus upakile! Ega eesti vanasõnad ju valeta. Uhkus tuleb ikka enne lõplikku langemist ja hävingut. Kristiina Ojuland juba tõestas seda: uhkus ees, nuhtlus järel! Eks 20. oktoobril, kohalike valimiste hilisõhtuks ole selge, kuidas rahvas uhkeid oravapoisse nuhtleb. Minu meelest käib Reformierakonna kohta hästi vanasõna, et: uhkus ja rumalus on vennad! Oravate viimaste aastate afäärid ja sissekukkumised on seda meile kinnitanud.

Priit Sibul (IRL): Eestimaal on väga palju sellist, mille üle rõõmu tunda ja mille üle uhke olla, aga ka seda, mis teeb muret. Kõige üldisemalt kirjeldades tuleb rõõmu tunda meie riigi kiire arengu üle. Eriti kui võrrelda meid nendega, kellega ühelt joonelt alustasime. Uhke tuleb olla meie inimeste üle, kes on aidanud selle ühiskonna just selliseks kujundada. Kui aga konkreetselt, siis kindlasti tuleb uhke olla Eestimaa laulupeotraditsiooni üle ning tänulik kõigile neile koorijuhtidele ja lauluõpetajatele, kes seda hoida aitavad.

Kõige suurema murekohana tooksin välja selle, et meil ei sünni piisavalt lapsi. Piisavalt selleks, et seda riiki tulevikus pidada. Selleks, et kasvõi olemasolevaid ühiskondlikke hüvesid saaks edasi kasutada. Seepärast ei ole mõtet ainult heade asjadega uhkeldada, vaid elada ikka reaalsuses. Ent ka kurta pole ainult mõtet, sest seegi ei aita. Kõike peab olema ja peab valitsema tasakaal.

Ülo Tulik (IRL): Vanarahvatarkus kehtib kindlasti ka tänapäeval. Uhkus ajab upakile küll, aga kas see kehtib ka riigi kohta, selles julgen kahelda. Iga riigi kodanikud peaks oma riigi üle uhked olema, sest ainult riigist lugu pidavad inimesed on võimelised seda riiki edasi arendama ja kaitsma, kui selleks vajadus tekib.

Elus on olnud palju hetki, kus mina olen tundnud uhkust meie oma riigi üle. Paljude olümpiavõitjate ja maailmameistrite kõrval on viimati põhjust andnud uhke olla orienteeruja Timo Sild, kes alustas hooaega maailmameistri alistamisega, ning võrkpallur Robert Täht, kes järjekordse mehena pikendab Võrumaalt pärit tuntud spordimeeste ridu. Olen uhkust tundnud meie riigi üle ka siis, kui olen külastanud endisi liiduvabariike ja tõele au andes ei ole Eestil võrreldes teistega kehvasti läinud.

Muidugi tahaksime kõik saada samasuguseid sotsiaalseid tagatisi nagu meie põhjanaabrid soomlased, muidugi tahaksid meie arstid ja kooliõpetajad saada samasugust tasu nagu nemad, aga seda ei ole võimalik saavutada paarikümne aastaga. Veel 20 aastat tagasi oli meie ja põhjanaabrite keskmise palga vahe rohkem kui 20-kordne, praegu on see natuke rohkem kui kolmekordne.

Nõustun Raul Rebasega, kes hiljuti väitis, et Eesti riigis on peamised otsused targasti ja õigesti tehtud. Selle üle võib uhke olla ning usun, et sellele on kaasa aidanud ka see, et eestlased on vanarahvatarkustest kinni pidanud ja oma otsuseid nendest lähtuvalt teinud.

Meelis Mälberg (Reformierakond): Olen Eesti üle väga uhke ja põhjuseid on selleks palju. Eelkõige olen uhke meie inimeste üle, kes elavad sellel kaunil maal ja räägivad maailma kõige kaunimat keelt. Enda, oma pere, oma maa ja rahva üle võiksime kõik natuke rohkem uhked olla. Vaatamata meie keerulisele ajaloole oleme siiski väga hästi hakkama saanud.

Valdo Randpere (Reformierakond) ei vastanud.
Ester Tuiksoo (Keskerakond) ei vastanud.
Kalvi Kõva (SDE) ei vastanud.
Inara Luigas (MTÜ Demokraadid) ei vastanud.