Vahel ma mõtlen, mida peaks tegema, et tuua tagasi elu Kagu-Eestisse. Teinekord aga meeldib mulle just see, et siin on nii vähe igapäevaelu segavaid asjaolusid. Kui ma veel Tallinnas Eesti Maja restorani pidasin, võisin iga päev tundide viisi ajada juttu sõprade, tuttavate ja ka võhivõõrastega, kes sealt läbi astusid. Ja nii 15 aastat järjest. Mulle meeldib ka praegu inimestega suhelda, on alati meeldinud. Võin iga kell hakata rääkima ükskõik kellega sellest, kui kasulik on Eestile päikeseenergia tootmine. Ent nüüd, kus ma olen juba aastaid maal meie talus elanud, olen ma hakanud nautima ka üksindust. Olen harjunud sellega, et olen ise oma aja peremees ega pea kellegi teise tahtmistega arvestama. Söön, millal ja mida ma tahan, puhkan, kui väsimus võtab võimust, ning teen tööd, kui pean seda vajalikuks ja nii kaua, kui jõudu ning tahtmist on.

Juba mitu aastat pole ma olnud eriti tegus. Tallinna-perioodil käisin iga päev treeningsaalis, nüüd istun tundide viisi kas arvuti või molberti taga. Olen alustanud remondiga, ehitan ja pügan muru. Iga päev valmib meil tohutul hulgal maasikaid. Selle eest pean küll tänama oma naist, kes just lahkus maalt tagasi linna tööle, kuna ta puhkus lõppes. Tema jaoks tähendabki puhkus töötamist 20 tundi ööpäevas. Üsna tihti on see, et ta maale tuleb, mulle vastumeelt, sest siis tunnen end süüdi, kui ma kauem magan või teen lõunauinakut, samal ajal kui temal on käed-jalad tööd täis rohimise, istutamise, umbrohutõrje või kivide korjamisega põllult. Seekord oli kõik siiski õnneks natuke teistmoodi.

Nagu olen juba kirjutanud, ehitan ma praegu ümber meie sauna ja selle juures asuvat terrassi. Meie peres on nii, et mina tulen lagedale suurte projektide ja uute ideedega, aga minu naine tahab säilitada vana. Alalhoidmine, säilitamine ongi kõigi asjade juures kõige keerulisem. Minu naine armastab korda ja tal on suurepärane omadus kõiki asju kokku sobitada pärast seda, kui mina olen mingi asja kokku pannud. Paistab, et naiste osa ongi meie, meeste jaoks asju kokku sobitada. Kui te olete tähele pannud, siis eduka mehe ümber on alati palju naisi, kes teda abistavad.

Kuigi mulle meeldib üksinda olla, mõtlen ma siiski selle peale, mida teha, et Võrumaa õitseks ja kasvaks. Asfalteeritud teed oleksid vajalikud, aga ka linna lähirongid annaksid peredele suurema võimaluse maal elada ja vajadusel leiba ka linnas teenida. Midagi sellist on ju juhtunud Tallinna ümbruses, aga liiklus Viimsi–Tallinna suunal tipptundidel on paras peavalu. Tasuta ühistranspordi aga võiks kehtestada kogu Eestis. Eks meie, maksumaksjate, raha eest saaks niisugust hüve nautida.

Usun, et Eestil läheb natuke paremini kui teistel Euroopa riikidel selle pärast, et me pole nii rikutud, meil pole selleks olnud nii palju aega. Oleme üle elanud pankade pankrotid, kus meie inimesed kaotasid palju raha ja pidid alustama nullist. Privatiseerimine oli teine kord, kui pidi uuesti alustama. Nii et meie rahvas on juba karastunud sellega, et jälle tuleb elus uuesti alustada.

Üks halb asi, mis on juhtunud, on see, et väiketalud kadusid, suurtalud võtsid need üle. Selle ülevõtmise käigus ei tule uusi peresid enam maale, et siin talupidamisega alustada. Kõige idüllilisem oleks olukord, kus ostetakse vana talu ja tuuakse see uuele elule, aga suurtalude ajal on see võimatu. Me kaitseme oma metsi, meil on isegi tähis „Rootsi-aegne kattai” Hannikesest läbi Võru poole sõites, miks me siis ei kaitse väiketalusid? Meil peab olema koht neile inimestele, kes on väsinud Tallinnast õnne otsimisest.

Ega ma nüüd nii palju ka üksindust ei armasta, et jäädagi maale ihuüksi.