Riigikogulane vastab koolitulistamise kohta

KÜSIMUS–VASTUS • Läinud esmaspäeval šokeeris Eesti avalikkust teade, et Viljandi linnas on päise päeva ajal koolitunnis õpilane revolvrist oma õpetaja maha lasknud.

Teade oli nii ootamatu ja jahmatav, et tundus esiotsa uskumatuna. Kuigi taolisteks kriisiolukordadeks on teatud ettevalmistusi tehtud, oli asi ootamatu kõigi kokku puutunud isikute jaoks. Isegi Viljandi inimesed ja sama kooli õpilaste vanemad olid esialgu tunde teadmatuses, enne kui info lõpuks avalikustati.

Kriis lahenes suurema hulga ohvriteta, kuna tulistaja loovutas koheselt relva, mis näitab, et ta mõistis vahetult pärast teo toimepanemist selle tegelikku olemust. Tulistaja kodulehel Facebookis oli vihjeid sügavate sisepingete kohta, aga kahjuks ei osanud sellest midagi välja lugeda ei sõbrad ega vanemad.

Soomes on koolitulistamiste juhtumid pannud ühiskonda arutama relvade kättesaadavuse üle, Eestis tõi tulistamise juhtum päevavalgele varjatud pinged koolis.

Uurisime koolitulistamise juhtumi kohta arvamust meie seadusandjatelt, Kagu-Eestist valitud riigikogulastelt ja küsisime:

1. Kuidas hindate Eesti koolide turvalisust – kas Eesti koolid on turvalised hiljuti toimunud Viljandi koolitulistamise valguses? Mida teha selleks, et tõsta Eesti koolides õpilaste ja õpetajate turvalisust?

2. Kas teie arvates võib Eestis korduda Soome stsenaarium, kus ühele tulistamisele järgnes kiiresti teine? Palun põhjendage, miks!

3. Psühholoogid on väitnud, et koolitulistaja oli sügavalt õnnetu inimene. Kas see on teie arvates laiem probleem Eestis, et lapsed on õnnetud? Millest see tuleb?

Vastused on toodud vastamise järjekorras.

Rein Randver (SDE): Kuuldes koolitulistamistest üle maailma arvasime, et meieni need ei jõua. Koolitragöödia Viljandis puudutas meid kõiki. Koheselt tekkisid küsimused: mida oleme ühiskonnas teinud valesti, jätnud tegemata, kuidas edasi minna?

Kõigepealt tuleks luua töörahu. Vaadata üle reeglid, eeskirjad, et need oleksid reaalsed. Kogukond peab olema kindel, et kool on turvaline koht.

Väga tähtis on lastevanemate suhe lastega. Nendega tuleb rääkida, neid mõista. Kindlasti on kasuks ka vanemate kogemused. Me peame märkama üksteist!

Heimar Lenk (Keskerakond): 1. Hinnata koolide turvalisust koolitulistamise seisukohalt on suhteliselt mõttetu. Eks kõik koolid ole turvalised: uksed-aknad ees, klassid soojad ja valgustatud, tuletõrjesignalisatsioon olemas. Kuidas teha, et kool tagaks turvalisuse hingeliselt haige või psüühiliselt juhitamatu lapse eest, ei oska vist keegi öelda. Seda ei saagi tagada, sest laste hingedesse me ju ei näe.

Küll võib püüda õpilasi kasvatada üksteisest lugu pidama ja kaaslasi austama. Kas see õnnestub, on küsimus omaette. Kuidas panna last austama oma õpetajaid, kui ta kuuleb päevast päeva raadiost ja televiisorist, et enamik vanematest pedagoogidest on halva ettevalmistusega, ei suuda tänapäeva nõudeid täita ning on üldse ühed niinimetatud endised? Kuidas panna last austama pedagooge, kes on aastaid kestnud haridusreformidest väsinud ja lausa räsitud? Kuidas panna last panna austama pedagooge, kes on reeglina vaesemad kui lapse vanemad ning kelle elukutse on ühiskonnas ebapopulaarne ja alatasustatud?

2. Muidugi võib korduda Soome või USA stsenaarium, et mõnes koolis jälle mõni laps erakordselt vägivaldseks muutub. Ega siis pärast Paalalinna kooli juhtumit midagi muutunud või muudetud pole. Õpilaste arvutites on needsamad julmad arvutimängud, kus tulistamine põhitegevuseks saanud. Internetis on üleval needsamad verised leheküljed õpetusega, kuidas inimest kiiremini tappa. Televiisoris jooksevad needsamad võikad filmid, mis täis vägistamist, peksmist, lõhkumist, surmahirmus põgenemist ja julma kättemaksu, mis tähendab kellegi õhkulaskmist või lõhki lõikamist. Isegi multifilmides peksavad kangelased üksteist, nii nagu jõuavad. Ühiskond on jäänud ju samaks. Kust saaks laps õppida viisakust ja heatahtlikku suhtlemist, kui Eesti valitsuse ministrid üksteist ropult sõimavad ja riigi peaminister soovitab lollidel seemneid süüa? Lapsed on ju meie eeskuju ja kasvatuse peegelpilt.

3. Teatud mõttes küll. Ma ei hakka kirjutama neist poolnäljas ja külmas elavatest inimestest, kelle pered alla vaesuspiiri eksisteerivad. Ma julgen öelda, et ka tuhanded keskklassi perekondades elavad lapsed on õnnetud, sest nende vanemail pole laste jaoks aega. Emad-isad on osalised metsikus võidujooksus iseenda ja pere eksisteerimise nimel. Selle nimel, et raha teenida, karjääri teha, naabritest parem olla. Lapsest on tarvis voolida võitja sümbol, kes kapitalistlikus džunglis ellu jääks ja läbi lööks. Inimlikkus ja armastus on peredes sageli unustatud. Me võime kohata lapsi, kes on küll materiaalselt kindlustatud, kuid keda pole kordagi kallistatud. Vägivallani on siit vaid üks samm.

Meelis Mälberg (Reformierakond): Viljandis toimunu on kohutav tragöödia. Avaldan kaastunnet hukkunud õpetaja omastele ja kogu kooliperele.

Vaatamata Paalalinna koolis toimunule on Eesti kool ja koolielu turvaline.

Kindlasti tuleb aga juhtunut tõsiselt analüüsida ja teha sellest järeldused. Ka tasub meil teha omad järeldused Soome koolitulistamiste õppetundidest.

Priit Sibul (IRL): 1. Minu hinnangul on Eesti kool turvaline ning üks õnnetu ja väga kurb ning kahetsusväärne juhtum ei muuda seda olukorda. Loomulikult on Eesti kool pärast Viljandi juhtumit teistsugune, nagu ka kogu Eesti ühiskond. Kui varem vaid lugesime sellest, siis nüüd pidime selle kahetsusväärse juhtumi ka ise läbi elama. Mina aga ei reguleeriks ega teeks täiendavaid piiranguid, sest igasugune reguleerimine piirab ennekõike normaalset tegevust ja meid kõiki. Samas ei suuda me kunagi selliseid õnnetuid juhtumeid piisavalt täpselt ette näha. Nendeks võib ja tuleb valmistuda, aga me ei ole nendeks kunagi päriselt valmis ja see näitab, et me oleme endiselt terve ühiskond. Elu peame elama ja sättima ikka enamuse järgi.

2. Ma loodan, et meil ei kordu Soome stsenaarium ja me ei pea selliseid juhtumeid rohkem läbi elama. Ma loodan, et praeguseks on sellest piisavalt räägitud ja meil pole vaja kõiki detaile ühiskonnas üksipulgi läbi käia. Ma usun, et suudame olla üksteise suhtes tähelepanelikumad ning see võtab viimseltki tahte ja annab lootuskiire olla märgatud ning hoitud.

3. Erinevad uuringud näitavad, et Eesti kooliõpilane on õnnetu. Eesti laps peaks olema õnnelikum. Meil on koolis ja ühiskonnas liialt pingeid, seame latte ebamõistlikult kõrgele, pingutame palju, teeme õigeid samme, aga kahjuks mitte alati õiges suunas. Minu hinnangul on Eesti pere ühiskonnas liialt vähe väärtustatud. Ainult tugev ja toetav perekond on see, mis pakub lapsele piisavalt hoolt ja tähelepanu. Peame tegema kõik enesest oleneva, et tugev perekond oleks ühiskonna keskmes.

Tarmo Tamm (Keskerakond): 1. Koolitulistamine Viljandis pani meid kõiki mõtisklema, et kui turvaline on meie kool ja kas selliseid õnnetusi saab ära hoida. Tundub, et Viljandi juhtumi puhul oleks saanud õnnetust ära hoida, aga keegi ei uskunud, et koolitulistamine on ka Eestis võimalik.

Esimene äratuskell oleks pidanud olema juba see, kui poiss noa kooli kaasa võttis – oleks pidanud rohkem selle poisi tegevusele tähelepanu pöörama. Hilisem lubadus õpetaja maha lasta oli juba tõsine ähvardus ja endiselt arvati, et see on lihtsalt praalimine. Oleks või keegi pööranud tähelepanu tema Facebooki postitustele ja tema militaarhuvidele, oleks võib-olla see tulistamine tulemata jäänud.

2. Arvan, et Eesti kool on endiselt turvaline ja see juhtum jääb üksikjuhtumiks. Tähtis roll on kooli tugispetsialistidel, sotsiaalpedagoogidel ja psühholoogidel. Kahjuks aga neid kõikidesse koolidesse ei jätku ja endiselt toimub vaidlus, kas neid vajalikke spetsialiste rahastab riik või omavalitsus. Lisaks perekonnale on tugispetsialistid need inimesed, kes peaks suutma selliseid õnnetusi ennetada.

3. Seda peab teadvustama, et probleemid lastega süvenevad ja paljud probleemid algavad perekonnast. Eelkõige peaks jälgima seda, et laps ei jääks omapäi nii oma mõtetes kui ka tegevustes. Kahjuks paljudel lastel töötab isa või ema välismaal ja igapäevaselt keegi lapse tegevusele tähelepanu ei pööra. Eesmärk oleks, et lapsed peaks saama arvutitest eemale ning laste jaoks peab leidma tegevusi, mis neid köidavad ja mille vastu on neil huvi olemas.

Innar Mäesalu (Reformierakond): Sellise sündmuse juhtumine on ülimalt kahetsusväärne. Kuid tänases maailmas, kus kogu maailm on nutitelefoni kaudu käes, on kahjuks „eeskuju” kogu aeg silme ees.

Arvan aga, et ei tohiks selliste, ma väga loodan, et üksikjuhtude põhjal, asuda paaniliselt tegutsema ehk antud juhul koole füüsiliselt kindlustama. Usun, et lahendus peitub ikkagi eestlasele omasel tasakaalukusel olukordade hindamisel ja lahenduse leidmisel.

Kuigi lapse käitumise suurim mõjutaja on perekond, siis kindlasti pole oluliselt vähemtähtis muu ümbritsev sotsiaalne keskkond ehk kool ja kitsamalt klassikaaslased koos õpetajaga. See, kuidas laps klassis omaks võetakse ja ta ühistesse tegevustesse kaasatakse, talle selle läbi vajalik enesekindlus ning tunne, et ta on vajatud, antakse, on minu arvates võtmetähtsusega. Ja siin on õpetaja kui juhi rollil väga suur osakaal. Täpselt sama tähtis on ka iga üksiku lapsevanema roll oma lapse kasvatamisel ja käitumise õpetamisel.

Kokkuvõttes – kui kool oleks kõikide laste jaoks selline koht, kuhu tahetakse igal hommikul tulla, siis oleks ka õnnetuid ja eemaletõugatud lapsi vähem. Kui see tagatakse, siis loodetavasti selliseid koolitulistamisi rohkem ei toimu. Ja mitte ainult koolitulistamisi kui äärmuslikke juhtumeid, vaid ka igapäevast koolivägivalda ja kiusamist.

Kalvi Kõva (SDE): 1. Ma ei arva, et Eesti koolide turvalisusega oleksid halvad lood, aga selle traagilise juhtunu valguses on kindlasti oluline analüüsida, kas ja mida saaks teisiti teha ning kuhu vajadusel panustada. Haridusminister on öelnud, et riik on valmis astuma lisasamme selleks, et koolide turvalisus saaks tagatud. Ta on lubanud ka koostöös siseministriga vastavad muudatused välja pakkuda. Veelgi olulisem on pöörata tähelepanu probleemsetele või oma muredega üksi jäänud lastele ja nende nõustamisele ning toetamisele. Laste appikarjed ja nende võimalikud kavatsused jõuavad sageli sotsiaalmeediasse, mis tähendab, et tugevdamist või siis lisajõude vajab niinimetatud netipolitsei.

2. Tahaksin väga loota, et nii ei lähe.  

3. Usun, et põhiosas on Eesti lapsed rõõmsameelsed. Nagu täiskasvanutel, nii tuleb ka lastel aeg-ajalt ette keerulisi ja kurbi hetki ning kindlasti on meil ka õnnetuid lapsi. Teatavasti on paljudele lastele raske murdeiga. Et kurbust ja masendust oleks vähem, on vaja enam vastastikku hoolivust ja märkamist ning muidugi häid peresuhteid. Palju on siin meie, lastevanemate endi teha.

Inara Luigas (SDE): Arvan et koolid on üldjuhul turvalised. Paljudes koolides on juba sisse viidud niinimetatud uksekontroll ja iga õpilane peab kooli sisenedes esitama õpilaspileti. Kooli sisenedes võtab vastu valvelauatöötaja, kes valvab sissepääsu. Võõrastel on kooli pääsemine põhjuseta raske.

Maakoolides töötab niinimetatud naabrivalve, kus lapsed tunnevad teineteist ja igast võõrast antakse märku. Iseasi on see, kuivõrd teatakse seda, mida üks või teine koolijüts oma koolikotis peidab. Kõike uksel kontrollida on võimatu. Üldiselt on õpetajad ka head psühholoogid ja saavad paljuski aru laste kehakeelest. Sellest tehakse järeldused, kas lastega on kõik korras.

Ma tahan väga uskuda, et koolitulistamist eesti koolides enam ei juhtu. Suur osa selles, et seda ei juhtuks, lasub õpetajatel ja kooli sotsiaalpedagoogidel, kes peavad nägema laste emotsioone ning iga kõrvalekaldumise puhul võtma käsile meetmed, et õnnetused ära hoida. See pole kerge. See on raske töö. Kindlasti peab olema õpetaja ja lapsevanema vahel tihe läbisaamine, et ennetada väiksemategi kahtluste korral igasugused intsidendid. Väga tähtsal kohal on psühholoogide ja laste omavahelised vestlused, kus avalduvad väga erinevad kõrvalekalded.

Kindlasti on paljud lapsed õnnetud. See tuleneb sotsiaalsest ja majanduslikust ebavõrdsusest. Paljudes peredes on puudust kannatavad just lapsed ja kui probleemid kuhjuvad, võivad olla sellel ka kurvad tagajärjed. Kuid on ka teistmoodi õnnetuid lapsi. Need on pered, kus on raha ja vara, kuid kus puudub armastus ja hoolivus laste vastu.

Usun, et Eesti sai oma väga valusa õppetunni ja nii vanemad, koolid kui ka valitsus peavad sellest oma järeldused tegema. Tagasi tuleb tuua suurem omavalitsuste rahastamine, mis võimaldaks lastel rohkem sportida ja huviringides käia.

Aivar Rosenberg (Reformierakond) ei vastanud.
Jaak Aaviksoo (IRL) ei vastanud.
Valdo Randpere (Reformierakond) ei vastanud.