Mõtisklus

Anno 2012

Euroopa Liidus on 2012. aasta kuulutatud aktiivse(-na) vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse aastaks. Sõbrapäeval, 14. veebruaril olid Võru pensionäride päevakeskuse uutes ruumides koos 27 eakate õpetajate seltsi Astra liiget ja nagu alati oli eestvedajana suure ettevalmistustöö ära teinud Vaike Pajupuu koos seltsi juhatusega.

Nauditav oli uus ja väga ilus ruumide kujundus sõbrapäeva sümboolikaga. Kõikjal südamed, lilled ja punane värv. Selle oli teinud SA Võru Pensionäride Päevakeskus juhataja, kauaaegne õpetaja ja Pikakannu põhikooli direktriss Astrid Hurt. Igale osavõtjale kinkis ta südame. Allakirjutanule kingitud südamel oli tulipunane roos ja tagaküljel tekst: „Suurimaks õnnistuseks on meeldiv sõber”.

Meenutati lahkunuid

Kõige tõsisem osa üritusest oli pühendatud meie hulgast igavikku lahkunud õpetajatele. Nende hulgas ka Eakate Õpetajate Seltsi asutaja ja kauaaegne president ning kroonik Merry Kalda. Seltsi liikmetel on eredalt meeles ja südames tema intelligentsus, elegantsus, väärikus, hoolivus ja aktiivsus. Huvitav fakt, mis näitab lähedaste inimeste vahelist nähtamatut sidet, on see, et tema igavikku lahkumise päeval kogunenud Astra seltsi juhatus, eriti aga Lehte Kets, kes on meist ilmselt kõige vaimsem-tundlikum, tunnetas võimalikku õnnetust-lahkumisvalu. Aga teha me enam midagi ei saanud. Oli juba hilja …

Hoidkem inimesi enda kõrval! Seni, kuni nad on. Andke neile, mida nad vajavad, ja võtke vastu neilt, mida neil teile anda on. Võtke vastu armastusega, rõõmuga, tänuga. Eaka inimese elukogemus, elutarkus, tasadus, sõbralikkus on hindamatu väärtusega.

Eakaid, endisi õpetajaid oli tervitama tulnud Võru 1. põhikooli õpilased koos õpetaja-juhendaja Helga Ilvesega. Nende hoogne esinemine oli väga emotsionaalne. Jälle kingiti südameid – armastuse ja sõpruse sümboleid, mis seekord magusad.

Külla oli kutsutud päästearmee Võru korpuse juhataja, pastor Inge Ojala-Pihlaja koos väikese kaaskonnaga. Tema rääkis sõbrapäeva ajaloost, puhastusriitusest vanas Roomas, Pühast Valentinusest ja sellest, kuidas selle päeva tähistamine Eestisse jõudis – ikka neil murrangulistel 1980. aastatel, ärkamisaastatel, märkamisaastatel.

Õppigem märkama, kuulama!

Arutleti elu üle üldiselt ja konkreetsete olukordade üle detailselt. Leiti põhjusi olla rõõmsad, olla rahul. Inimene tahab olla õnnelik.

Eksitavat reklaami, propagandat ja enesekiitust ei kiidetud heaks. Mis sest, et kusagil maailmas on veel halvem. Taheti ikka elada euroopalikult, Skandinaavia – Põhjamaade moodi.

Ilmselt on suuri probleeme ebavõrdsuse süvenemisega, ebaõiglusega, moraalitusega kogu maailmas. Disharmoonia üks põhjusi võib olla meie mõttemaailmade suurtes erinevustes. Kui meie mõttekäigud, väärtused, hoiakud, arusaamad on väga erinevad, on raske loota-tahta kooskõla, harmooniat, solidaarsust ühiskonnas. Kui inimene ei õpi märkama, kuulama, aitama, austama teist inimest, siis …

Meie mõttemaailm kujuneb aga paljude mõjurite koosmõjul keskkonnas, kus me elame, tegutseme. Kui me ise just sihikindlalt ei otsi informatsiooni erinevatest allikatest ega võrdle-hinda erinevaid argumentatsioone ja motiive.

Meil on vabadus. See tähendab, et meil on võimalus. See tähendab, et meil on vastutus. Olla inimene – see tähendab olla vastutav oma tegude ja tegematajätmiste eest.

Rasked ajad on meie rahvas üle elanud peamiselt selle tõttu, et meie hulgas on olnud põhiväärtuste kandjaid – edasiandjaid, eestvedajaid. Ja, et me oleme neid tähelepanelikult kuulanud, neid austanud, toetanud.

Koostöö, kooskõla, põlvkondadevaheline solidaarsus ja selle saavutamise võimalused ning vahendid – selline võiks olla nii 2012. aasta kui ka järgnevate aastate temaatika.

Ootame külla Indrek Tarandit

Meil on demokraatia. Me oleme valinud hoolikalt enda hulgast inimesed meie eest otsustama, valikuid tegema, meie elu reegleid, kirjutatud ja kirjutamata (s.t moraali) seadusi kehtestama ning nende täitmist tagama. Aga – nad on kaugel ja kõrgel Toompeal ning Brüsselis, ringlevad kusagil maamunal.

9. märtsil ootame Võrru Indrek Tarandit. Just Võru pensionäride päevakeskusesse, et teada saada, kuidas ja miks on Euroopa Liidus 2012. aasta kuulutatud just põlvkondadevahelise solidaar-
suse aastaks ning mitte näiteks sotsiaalsete kihistuste vahelise solidaarsuse vastastikuse abistamise aastaks.

Erinevused põlvkondade vahel peaksid töötama arengumootorina. Kui see nii on, siis tasub noortel ja ka 40–60aastastel inimestel endale teadvustada, et vananemine polegi nii hirmus, kui arvata võib. Kõik oleneb meist endist, s.t noortest, kes on meie juhtpositsioonid üle võtnud. Soov olla noor on mõistetav ja mõistlik, ent pole vaja eitada, tõrjuda vana. Selle asemel kaasata kõik eakad, kes soovivad kaasa minna ja anda oma teadmised, oskused, elukogemuse ning aja meie ühiskonna heaks. See on ressurss, mida noortel lihtsalt pole ja seegi on loomulik. Parim, mida me kõik teha saame, on anda endast parim.

Elada tuleb eeskuju andes

Eakatel tuleb anda oma elutarkus, elukogemus üle võimalikult täielikult ja täiuslikult järeltulevatele põlvedele ning seda enne, kui on juba hilja: õpetada noori õppima, töötama, armastama, sõprust kalliks pidama, hoolima kaasinimestest (sealhulgas eakatest). Vähetähtis pole oma vigade ja eksimuste tunnistamine ning analüüs. Noortel oleks tark õppida õppima eelkäijate ja laias maailmas ka teiste rahvaste tehtud vigadest. Püüda neid vigu mitte korrata. Uusi tuleb ju niigi. Järgida põhimõtet: „Tee teisele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks.” Õppida märkama (ohu-)märke, karisid ja „libedat” teed.

Kes on peegliks?

Heaks peegliks sulle on eakad inimesed või/ja lapsed sinu kõrval.

Minu parimad õpetajad on olnud eakad, eestiaegsed õpetajad: Anni Rinne, August Rinken, Rein Roos, Endla Lepp, Paul Elken ja teised Võrust. Kõiki Tartust, Tallinnast ja mujalt ei jõua siinkohal tunnustada. Eriti ere isiksus oli aga Ülo Vooglaid.

Minu väga headeks õpetajateks on olnud minu õpilased: Maigi Teorein, Ain Saar, Meelis Munski, Sirje ja Mart Timmi ning paljud-paljud teised. Suur kummardus nende ees! Nemad on minu õnn ja rõõm. Nad kõik on õpetanud mind tundma elu(mängu)reegleid, armastama ja austama kaasinimesi, õigust ja õiglust, oma kultuuri ja kodumaad, oma rahvast; abistama abivajajaid.

Hea sõber ja kolleeg Rein Kaiv hüüdis ikka: „Jälgi mängu!”

Varalahkunud Mati Aavistult ning Arno Kivilt ja Eda Kivilt ning perekond Klaassenilt oli palju õppida.

Lõpetuseks

Tuli välja üks õppimise ja õpetamise jutt. Kui see kellelegi midagigi pakub, olen õnnelik.