Võrumaa saalihokigeeniused – edu valemiks on töötahe ja janu võitude järele

SAALIHOKI • Mõniste koolitüdrukud on viimastel aastatel vähemasti Võrumaa saalihoki täielikud valitsejad olnud ja ega poisidki oluliselt neiude saavutustele alla jää. Seda, milles peitub kõigest 75 õpilasega kooli edu saladus, uuris Võrumaa Teataja kooli kehalise kasvatuse õpetajalt Virve Tammelt.

Mõniste saalihoki ajalukku vaatamiseks tuleb tagasi minna 2007. aastasse, kui kehalise kasvatuse õpetajatele korraldati rahvusvaheline suvekursus, mis sai jätku sama aasta sügisel maakondliku saalihokikoolitusena. „Seletad natukene reegleid, väikseid võtteid – kuidas hoida kaigast, kuidas lüüa palli …  Mängu käigus järjest oskused täienevad,”  meenutab Tamm. Pärast mõningast harjutamist ei jäänud tulemata ka tulemused – sel samal õppeaastal võitsid Mõniste poisid Paides peetud rahvaliiga võistluse, Tamsalus peetud tüdrukute võistlusel pälvisid esikoha Mõniste neiud. „Nii see algaski. Õpilastele mäng ikka väga meeldis ka,” lisab ta.

Unistavad oma võimlast

Kuigi koolijütside karikakapp on üsna aukartustäratav, pole kool eesrindlik heade sportimistingimuste poolest. Koolil pole oma võimlat, mistõttu harjutavad noored saalihokigeeniused kas üle tee asuvas rahvamaja saalis või vajadusel kooli kitsas koridoris. Aeg-ajalt sõidutab koolibuss lapsed kümne kilomeetri kaugusele Varstu keskkooli saali harjutama. „See nõuab muidugi suurt tahtmist ja ajakulu. Seda saali saame kasutada ainult reedeti alates kella 15. Muul ajal on saalis teised tegevused,” ütleb Virve Tamm, kes on kehalise kasvatuse õpetaja olnud juba 35 aastat.

Treeningud toimuvad kaks korda nädalas – reedeti toimuvad pikemad treeningud, teisipäeviti lühemad. „Trenni alustame alati erinevate soojendusharjutustega, söötudega, kasutame erinevaid harjutuste kombinatsioone. Trenne oleks palju rohkem vaja teha, aga paraku jääb aega napiks, sest üks probleem on ju veel see, et kell 15.35 viib koolibuss õpilased koju. Kooli ligidal elab ainult neli õpilast. Selle aja sisse on vaja mahutada ära kõik õppetunnid, muud tegevused ja treeningud. Kui me Varstus treeningul oleme, siis saavad küll õpilased koju alles kella 17 ja 17.30 vahel ,” iseloomustab ta ning lisab, et treeningutel osalevad poisid ja tüdrukud koos.

Kool unistab juba kaua oma korralikust võimlast, ent seni on puudu tulnud rahast. Tamme sõnul oleks odavam võimalus rajada tehiskattega spordiväljak, ent ka selle maksumus ulatub vanas vääringus poole miljoni kroonini. „Kui kooli juures oleks võimla – kas või väikegi, saaksid õpilased ka ise vabal ajal saali minna ja tegeleda meeldivate spordialadega rohkem. Võrkpalli ja korvpalli saame me ju ainult õues mängida. Ja sellest on ikka väga vähe,” mõtiskleb ta. Hoolimata piiratud võimalustest, mängivad lisaks saalihokile Mõniste noored veel jalgpalli, jäähokit, tegelevad orienteerumisega ning hea ilma korral madistavad korv- ja võrkpalliplatsil või võtavad üksteiselt mõõtu rahvastepallis.

Võidud innustavad

Mõniste koolis saab iga õpilane saalihokitamisega alustada juba esimeses klassis. Seda muidugi siis, kui lapsel selleks soovi on. Kuuldused tublidest tulemustest innustavad väiksemaidki koolijütse treeningule tulema. „Ega esimene klasski ütle, et mis mäng see on?  Küsivad hoopis, kas nemad saavad ka mängida?” sõnab Tamm ja lisab, et üks võimalus ala veelgi enam populariseerida oleks saalihoki mänge teles näidata. „Vaataksin isegi suure huviga,” tunnistab ta.

„Väikese maakooli õpilased, kes elavad linnast kaugel, jõuavadki spordis kaugele ainult siis, kui neil endil on suur soov kõike katsetada, treenida, lisaks innustav õpetaja kõrval. Sellised me siin oleme ja nii tegutseme. Midagi väga erilist me ei teegi,” ütleb Tamm spordirahvale omase tagasihoidlikkusega.