Sõmerpalu kalamees päästis kolleegi uppumisest

KANGELASTEGU • Möödunud nädala lõpul jõudis toimetusse rõõmus uudis – 6. jaanuaril päästeti Vagula järvest sinna peaaegu uppunud kalamees. Vapra teoga sai hakkama Sõmerpalus elav kalamees Vassili Šapurko (49), kes tiris jääaugust välja endast poole raskema mehe, pea 160 kilo kaaluva Kalju Haljendi Järverest.

Vassilit ehk Vasjat teavad Sõmerpalus kõik. „Ah Vaska?” noogutatakse poe juures rõõmsa äratundmisega. „Ta elab siinsamas, see valge maja seal üleval.” Vassili ise oli talle kaelasadanud ootamatust tähelepanust natuke hämmingus, aga nõustus sellest hoolimata rääkima, mis siis õieti 6. jaanuaril Vagula järve peal täpselt juhtus. „Tulin kala püüdma, jalgrattaga,” seletas ta eesti-vene segakeeles, näol lahke naeratus. „Kell oli pool üksteist, mina istusin oma augu juures ja püüdsin kala, kui kuulen, et appi-appi,” kirjeldas ta oma edukat päästeoperatsiooni. Kuigi appihüüdja oli temast tükk maad eemal, mitmesaja meetri kaugusel, ei mõelnud Vasja pikalt, vaid hakkas kohe Kalju suunas jooksma. Kui ta kohale jõudis, oli esialgu näha vaid mehe kalamehekast, kuid mõne aja pärast ilmusid veest välja ka mehe pea ja käsi. „Võtsin endal jope seljast, sellesama, mis mul praegu seljas, ja viskasin ennast jää peale pikali,” rääkis ta, „Kalju sai jope varrukast kinni ja ma proovisin sikutada, aga ta ei tulnud välja, oli liiga raske. Ütlesin siis talle, et Kalju, proovi tõsta jalad üles, jää servale. Tema ütles mulle seepeale, et lase minust lahti, muidu upume mõlemad.”

Vasja seda muidugi ei teinud. „Ütlesin, et kui ma siin juba olen, siis ma ei jäta. Et pane ikka jalg või käsi kõvema jää peale.” Kalju siis panigi ja kuidagi õnnestus Vasjal Kalju jääle upitada ning kuivale maale aidata. Ta ise ei pea seda mingiks imeteoks. „Kui vaja, siis vaja!” ütles ta rõõmsalt õlgu kehitades. „Kui Kalju koju viisin, siis tema naine muudkui kallistas mind ja ütles, et nüüd kutsume ajakirjanduse kohale, aga mina ütlesin, et ei ole vaja-ei ole vaja!”

Vasja on tagasihoidlikkus ise, aga inimesed, kes teda tunnevad, kiidusõnadega ei koonerda. „Vasja on nii abivalmis!” kinnitas tema naabrinaine Natalie Kukumägi (80). „See, mis ta tegi, on kangelastegu! Tema ise ei kaalu ju rohkem kui 60 kilo, aga mees, kelle ta päästis, on peaaegu 160-kilo raske.” Vasja ise naeratab kiituse peale häbelikult, nagu oleks tal piinlik, kuigi põhjust rind kummi lüüa oleks enamgi veel. See ei ole nimelt esimene kord, kui ta on kellegi ära päästnud. „Kolm-neli korda olen inimese päästnud,” tunnistab ta. „Olen juba sel alal väikestviisi spetsialist.”

„Ta on väga hea naaber. Kui kellelgi abi vaja, siis ta on kohe olemas. Kui siinkandi naistel abi vaja, siis jooksevad kohe Vasja poole!” ütles naabrinaine.

„Kui vaja, ainult helista!” nõustus Vasja temaga täiel rinnal.

Vasja tegu on märkimisväärne ka selle poolest, et sel ajal, kui tema uppujat päästis, istus sealsamas kaks kalameest, kes juhtunut lihtsalt osavõtmatult pealt vaatasid. „Võib-olla kartsid?” ei näinud Vasja põhjust ka neile midagi ette heita.

Päästetul, eluaegsel kalamehel Kalju Haljendil (70) Järverest, kes on Vasja tuttav juba 15 aastat, tuleb juhtunut meenutades liigutuspisar silma. „Natuke olen juba toibunud, aga kõva pauk oli see küll. Trahh! Ja olingi vee all,” imestab ta veel nüüdki. Jää oli seal, kus Kalju sisse kukkus, vaid seitse sentimeetrit paks, kuid mees ei teadnud seda ja astus sellele korraks kõvemini peale, et katsuda, kas jää peab. Seepeale ta sisse vajuski. „Ainuke hirm oli, et mõistus külmab ära, olin ju 15–20 minutit vees,” meenutas ta. „Kümme minutit,” täpsustas teda Vasja. „Aga isegi köha ega nohu ei saanud,” jätkas Kalju. „Muidugi, kui koju tulin, siis panin kohe kolmveerand liitrit viina kinni!”

Enam Kalju jääaugu juurde kala püüdma ei lähe. „Kui, siis ainult paadiga!” teatas ta. Vasjast kõneldes vana kalamees härdub. „Vasjale on vaja medalit!” ütles ta südamesttuleva tänuga. „Ta on hea inimene!”