24. veebruar 2012

Homme on Eesti iseseisvuse 94. aastapäev. Pühitseme oma suurimat rahvuspüha avalikult juba 23. korda järgemööda. Kas iseseisvus on meile selle ajaga lähemale tulnud, meile mõistetavamaks saanud?

Peaaegu veerand sajandit tagasi, Vabadussõja sammaste taastamisel, ütlesin Võrumaa Muinuskaitse Seltsi esimehena korduvalt: Eesti iseseisvuse tagasitulek nõuab meilt teistmoodi mõtlemist, töötamist, üksteisega suhtlemist, koguni vaba aja ja raha teisiti kasutamist, kui olime harjunud Nõukogude ajal – me peame ka ise teistsuguseks saama.

Tuleb tunnistada, et pahaaimamatult panin sõnadega mööda. Teistsuguseks saimegi paratamatult, kuna tuli teine lipp, valitsusvorm, ühiskonna- ja majanduskorraldus, sest läbinisti pehkinud Nõukogude süsteemi polnud võimalik ka parima tahtmise juures säilitada. Aga kas meie teisendumine toimus iseseisva inimese, iseseisva riigi suunas?

Iseseisvus pole sama mis isekus. Iseseisvaks saamine nõuab rohkem vaeva kui sõltuvuses edasi elamine, nõuab rahva enamuselt teatud kõlbelist, kultuurilist ja majanduslikku taset. Ka õige peremees on raskem olla kui hea sulane. Iseseisvus nõuab eelkõige vastutust ja isekuse mahasurumist.

Iseseisvus nõuab ka enda ja oma rahva võimete kriitilist hindamist. Jaan Poska, meie suurimaid riigimehi, hoiatas Asutava Kogu kokkutulekul aprillis 1919: kas meil, kel veel puuduvad omariikluse kogemused, on mõistlik valida valitsusvorm, mis on maailmale vähe tuntud?

Ometi võtsime taasiseseisvumisel omaks pikema arutluseta moodsamaid vorme, mida ei teinud meie põhja- ega ka lõunapoolsed naabrid – nii sajanditepikkuse omariiklusega kui paari põlvkonna jooksul sellest ilma jäänud rahvad.

Vaatamata oma raha kaotamisele ei pääsenud me üldisest majanduskriisist. Euroraha on mugavam vast käputäiele suurettevõtjaile, kuid laiemale üldsusele tõi see kohmaka alajaotuse ja ilmetu kujundusega raha kaasa raskema käsitluse ning kiirema taskust kadumise, samuti hinnatõusu igas suunas.

Vast käputäie ettevõtjate huvides on ka Eesti avamine võõrtööjõule, mil meil üha kasvab oma tööjõu väljavool ja mil võõrtööjõuga üle ujutatud maad kannatavad kuritegevuse, rassirahutuste ja terrorismi all. Kerge on võõrtööjõudu sisse tuua, võimatu aga välja viia. Kohatu on rääkida majanduse elavnemisest või inimarmastusest, kui pannakse mängu oma rahva tulevik.

Meenugu meie lõunanaabritele, läti rahvale nelja päeva eest pealesunnitud võitlus emakeele säilimise eest Läti riigikeelena. See võitlus käib kohati Eestiski. Lisaks leidub meil jõude, kes tahavad tõsta inglise keelt Eesti riigikeeleks. Oleme nagu tagasi jõudnud Vabadussõja aega, mil tuli võidelda idas punaväe ja lõunas Landeswehri vastu. Ei puudu ka sisevaenlane riiki õõnestava korruptsiooni näol: kodakondsusega hangeldamine, omavalitsuste tegutsemine erafirmade huvides, juhtide palgatõus tööjõu koondamise arvel, mil kasvab rahva tööpuudus ja elukallidus. Korruptsiooni ei peidetagi enam, vaid õigustatakse mõistete vassimisega: ebaseaduslik polevat veel kriminaalne, s.t. seadusevastane tegu pole enam kuritegu – nagu kurdab president Ilves intervjueerijatele 13. veebruari Postimehes.

Ometi ei tohi olukorda üle dramatiseerida. Meil on olemas Eesti riik. Kui me siin ei oska end vaba rahvana maksma panna, meile omaseid väärtusi hoida, paremaid inimesi etteotsa valida, siis suuremas ruumis me lihtsalt hajume pisikeste, vaid enda olemasolu eest võitlevate putukatena.

Homme on iseseisvuspäev. Selle pühitsemisega meenutame mitte üksnes eelkäinud põlvkondi, vaid näitame ka end täisikka jõudnud rahvana. Iseseisvus on tõsine sõnum, mida ei kõlba kuulutada värviliste õhupallide ja seebimullide taustal. Sel päeval peavad aukohal olema Eesti lipp ja Eesti vapp. Eesti hümni aga laulgu kõik kokkutulnud, mitte vaid üks artist laval! See päev peab meid ülendama, üheks rahvaks liitma, kes ei taha „homme kärbestena surra” (Jakob Hurda sõnad – toim), vaid sammuda igaviku poole.