Asjaolu, et Võru abilinnapea Kristjan Võrno tegeleb töö ajal kõrvaliste asjadega ja hoidub küsimustele vastamisest, näitab eelkõige praeguse võimuliidu suutmatust teda korrale kutsuda.
Võrno, kes peaks hea seisma Võru linna huvide eest, on asunud linna huvisid kahjustama. Näiteks on Võru linna tänavad auklikud ja põhjusena on välja toodud, et linnal pole remondiks piisavalt raha. Küll leidis aga Võrno linna rahakotist raha sissesõidutee remondiks firmale Aigren, kes pani reklaami Võrno välja antavasse väljaandesse. Tekib küsimus, et kui see pole huvide konflikt, siis mis veel on? Sisuliselt kandib Võrno oma tegevusega linna raha oma taskusse ja linna võimuliidu liikmed vaatavad seda käsi laiutades pealt.
Hiljutine juhtum, kus Võrno kohtus töö ajal Vabaduse tänava ääres ühe meesterahvaga ning ajakirjaniku lähenedes lõpetas kiiresti jutuajamise ja pages minema, näitab selgesti, kuhu Võru linnavõim on oma asjaajamise osas jõudnud. Abilinnapea, kes nõuab luba enda linnaruumis pildistamise eest ja põgeneb linnatänaval ajakirjaniku eest, on muutunud omas linnas karikatuuriks. Samm edasi ja linnakodanikud peavad vestlemiseks luba küsima ametnikult, kes on tegelikkuses kohustatud andma oma tegevuse kohta selgitusi. Kui ametnik ei taha või ei suuda oma tegevuse kohta aru anda, on ta endale vale ameti valinud ja peaks avalikust teenistusest lahkuma.
Kui ametnik ise oma eksimusi ei mõista ja lahkuda ei soovi, peab vastutuse võtma võimuliit. Võru linnavolikogu esimees Erki Saarman on küll mõista andnud, et on Võrnoga seonduvatest probleemidest teadlik, ent ometi pole mingeid otsustavaid samme järgnenud. Linnavõim talitab stiilis, et kui eelmise linnapea Ülo Tulikuga sai kokku lepitud, et linn rahastab tema väimehe erateed mitme miljoni krooniga, siis jätkatakse selle kokkuleppe teenindamist isegi siis, kui Tulik on linna tolmu ammu jalgelt pühkinud. Niisamuti jätkatakse Võrno erafirma nuumamist siis, kui mees on ammu reaalsustaju kaotanud. Selle peale pole muud öelda kui, et oh sa vaene Võro liin.